Esimesed sammud "paranemise" suunas

Viimasest postitusest on palju aega mööda läinud. Vahepeal on olnud mitmeid katseid trennilainele tagasi pöörduda (samas vähem katseid jooksurajale pöörduda). Õnneks on mul mitmeid toetajaid, kes trennitegemist meelde tuletavad ja seetõttu uuesti õigele rajale tagasi toovad. Hetkel tundub, et olen leidnud sobiva "programmi" alustamiseks:

Ehk siis viiel päeval nädalas tuleb teha 25 minutit trenni (ühel päeval 2x25). Trenn ise on pingutustnõudev ja trenni lõpus ei ole küll tunnet, et ainult 25 minutit kestis. Alustamiseks aga ajaliselt piisavalt lühike, et (teoreetiliselt) peaks igasse päeva ära mahtuma.

Teooria aga minu praeguse eluga alati ei ühti. Seda eelkõige seetõttu, et lisaks 8-16 koolipsühholoogina töötamisele, on mul hetkeseisuga veel kaks töökohustust - üks üle nädala pärast tööpäevi ja teine sama graafikuga nädalavahetuseti. Ja siis kirjutan veel magistritööd ka...ja käin tantsukursusel...ja peaks pulmi planeerima ja…

Ehk siis iga minut (et mitte öelda sekund) on päevast arvel. Tihti tunnen end pärast 12-tunnist (vaimselt pingutavat tööpäeva) kui tühjaks pigistatud sidrun.. Sellel hetkel suuta end motiveerida kasvõi 25-minutiks trenni tegema on päris raske. Mõnel päeval on siiski õnnestunud :)

Aga mitte oma "raskest" elust ei soovinud ma kirjutada. Täna oli minu jaoks oluline päev - minus idanes soov läbida järjekordne maraton, lugedes seda postitust. See aga eeldab ka jooksurajale naasmist.
Kui päris aus olla, siis olen tegelikult jooksmise järele igatsema hakanud juba küll… Nüüd tuleb veel läbi mõelda, kuidas peaks uuesti alustama ja pihta hakkama. Hetkel kaalun erinevate variantide vahel - alustada jooks-kõnniga või treenida kindlaks distantsiks - 5 või 10 või 21 km või… On kellelgi mõtteid või pakkumisi? Enamus programme on nö alustajatele, kuid ennast, pikast pausist hoolimata, päris algajaks siiski ei pea..või peaks seda suhtumist muutma?

Selles on küsimus..