Viimane postitus lõppes eriti "rõõmsa" tooniga. Järgmisel päeval aga ei olnud eelmise päeva valust enam peaaegu et midagi alles - veidi jalad olid kangemad kui tavaliselt, aga mudu oli igati viimasepeal enesetunne. Olin ju eelmine päev siiski jooksnud tervelt 29 km - ainult 13 km vähem kui 11. septembril jooksma pean. Nüüd usun kindlalt, et saan sellega hakkama ;)
Eile end siiski jooksurajale vedama ei hakanud. Andsin lihastele taastumisaega. Õhtu poole jalutasin ainult u. 3 km poodi ja tagasi, et saaks pärast toorsuitsu peekoniga maiustada ;)
Täna aga sain õhtul poole kümnest laiskusest enam vähem võitu ja otsustasin pulsihoidmisjooksu teha. Mingit kindlat plaani ei olnud, et kui palju ja mis rada, aga nii ongi enamasti põnevam. Kahjuks seekord ei olnud. Pulss oli küll hämmastavalt madal (vahepeal näitas lausa 138 bpm), kuid laiskus oli peal, motivatsiooni jooksmiseks polnud ja kuidagi igav oli lihtsalt. See on see kui oled end kõrge pulsiga ära harjutanud...
Lisaks olid kindlasti jalad siiski pühapäevast veel väsinud, tuleb nüüd veidi aega rahulikumalt võtta lihtsalt.
Homme intervallide asemel lähengi hoopis FB trenni ja loodan, et koos teiste jooksjatega treenimine innustab veidi ning saan vana hoo sisse jälle. Hetkel tundub väike mõõn olevat. Õigel ajal vähemalt, sest hetkel nö puhkuse nädal. Mis siis väljendub selles, et pühapäeval tuleb ainult u 22 km joosta :P
Sportliku nädalat kõigile!
teisipäev, 28. juuni 2011
57,4 km 7. nädalal joostud - pikim jooks 29km!
Taaskord üks tegus nädal möödunud ja uus alganud. Eelmine nädal küll nii edukalt ei alanud. Seoses mu enda ja õe lõpetamisega, mis tõttu jõudsin jooksma alles kolmapäeval.
Kolmappäeval nägi plaan ette 5x800m intervalli, mis oli oodatust edukam. Jaksu jätkus, tempo oli piisav ja enesetunne pärast suurepärane. Ajad siis järgnevad:
1 - 4:17 (tempo 5:12)
2 - 4:22 (5:28, algas tõusuga)
3 - 4:08 (5:10)
4 - 4:11 (5:13)
5 - 4:08 (5:11)
Igati korralikud ajad mu meelest. Kell sai jälle piiksuda "Slow down", mis alati innustab hoogu mitte maha võtma:P Eriti kui veel jaksu on ja seekord oli mõnuga!
Neljapäeval tegin pulsihoidmisjooksu 7,3 km. Jooksin oma lemmikul rajal, võimalikult madala pulsiga. Lõpp kokkuvõttes siis keskmine pulss 155 bpm ja tempo täiesti arvestatav 6:42 min/km. Rohkem selle jooksu kohta muud ei oska öelda, kui et pärast liigutamist maitses jaaniliha veidi paremini küll :P Ja muidugist rabarberikook...mmm
Reedel tegin tempojooksu 11,13 km (ei tea miks sellise imeliku distantsi käskis kell teha - mina ju ometi seda ise ei sisestanud (a), tegelt oleks pidanud 11,3km olema). Alguses oli laiskus peal ja mõtlesin missugune oleks kõige lihtsam rada selle jooksu tegemiseks. Aga kui paarkümmend meetrit joostud oli, sai selgeks et on väga hea päev tempojooksuks. Jalad olid kerged ja tundus nagu lendaksin. Seetõttu otsustasin ikka Riia mäest ülesse ja üle estakaadi silla jooksmise kasuks, mis oli hea mõte.
Jooksmise ajal aga läks mul nö arvutamine sassi ja kolmel korral tegin nö tempokiirendust enne viimast/viimaseid kilomeetreid. Esimest korda tõstsin tempot 7 km, kuna jalad tundusd lihtsalt nii kerged all. Ruttu aga tulin mõistusele ja teadvustasin endale, et 4 km tuleb samas tempos veel püsida, et ei ole mõtet üle pingutada.
Siis tõstsin uuesti tempot 9 km lõpus, sest kell pidi järgmise asjana näitama 10 of 11 - ehk siis ma mõtlesin, et viimane kilomeeter, aga tegelt tuleb ju 11 km ka ära joosta :D
Nii et jah sai veidi tempoga mängitud, aga kahjuks just ei tulnud. 11, 13 km jooksin ajaga 1:03:53 - usun, et mu seniaja rekord ;) Koju jõudes olin enda üle igatahes maru uhke (H)
Pühapäeval ootas mind ees siis senise elu pikim jooks taaskord - seekord 29 km. Enne jooksule minekut olin jõudnud koju just Tamsalust, kus oli bakalõpupidu. Õnneks olin piisavalt magada saanud ja rongis tegin ka väikse uinaku. Koju jõudes sõin kartuli lihakastmega ja paarsada grammi maasikaid ning teel ma olingi. Minu õnneks oli Taavi nõus seekord rattaga mul kõrval sõitma ning ta oli ka suurepärast eeltööd teinud marsruudi koostamisega. Ilma temata poleks ma kindlasti kogu distantsi läbinud ja kindlasti mitte sellise tempoga (6:38 min/km)
Põhimõtteliselt sai alguses siis veidi kõhtu valutatud, sest ma siiski alles just sõin. Varsti kadus see ära ning siis sai jooksmist ja Taavi seltskonda nautida. Taavi oli pööramiskohtade vahelised kilomeetrid kirja pannud ja siis hoidis mind kursis terve jooksu aja, et palju nüüd järgmise sihini. Täitsa mõnus oli niimoodi joosta, et keegi on seltskonnaks kaasas, kilomeetrid möödusid kindlasti palju kiiremini...
Aga noh olgem ausad, ei olnud see jooks just mee lakkumine. Veidi enne 20 km hakkasid põlved valutama, siis juba igasugu muud lihased. Lisaks hõõrusid mõlemad käed vastu pluusi, nii et mul on nüüd suured latakad ärahõõrutud nahka käsivarte all. Üks hetk tundus kõik mõttetu ja mõtlesin, et miks ma seda üldse teen :D Taavi ei ole just kõige parem ergutuskõneleja kah...mind väga külm vahutav õlu raja lõpus ei motiveeri ju:P
Aga kui keerasime pärast u 22 km Ülenurme vahele, siis mõtlesin - ainult 7 km ju jäänud, seda nii vähe võrreldes joostud maaga. I can do it! Ja noh lisamotivatsiooniks mõtlesin, et viimase km võin ju kõndida kah...pulsi alla saamiseks või nii (A) Aga ei olnudki lõpp kokkuvõttes seda kilomeetrit kõndida vaja...Oli küll vääga valus joosta, aga alla ka anda ei tahtnud. Lõpuks lõpetasin jooksmise 300-400 m enne 29 km... See oli jube hetk - nii kui lõpetasin vajusin esiteks seljast täiesti kössi, karjusin valust (vaadati veits imelikult mind, aga mul oli lihtsalt nii kuradi valus, et ei huvitanud..) ja lonkasin vaikselt kodu poole edasi. Pole elu sees sellist valu tundnud, aga noh saavutustunne veidi leevendas kindlasti.
Kulutasin kokku ära pea 1800 kcal, kuid jooksu ajal tarbisin ainult 1 l vett...nii et energiadefitsiit oli päris suur - huuled olid igatahes lillad ja maru naljakas oli olla:D Käisin aga saunas ära, tegin veidi endale massasi ja sõin nii palju kui suutsin...korraks hakkas parem küll. Siis aga hakkas iiveldama ja kõhtu krampi kiskuma nagu mitte kunagi varem. Igati mõnus see maratoniks treenimine ikka! Soovitan kõigile:D
Kolmappäeval nägi plaan ette 5x800m intervalli, mis oli oodatust edukam. Jaksu jätkus, tempo oli piisav ja enesetunne pärast suurepärane. Ajad siis järgnevad:
1 - 4:17 (tempo 5:12)
2 - 4:22 (5:28, algas tõusuga)
3 - 4:08 (5:10)
4 - 4:11 (5:13)
5 - 4:08 (5:11)
Igati korralikud ajad mu meelest. Kell sai jälle piiksuda "Slow down", mis alati innustab hoogu mitte maha võtma:P Eriti kui veel jaksu on ja seekord oli mõnuga!
Neljapäeval tegin pulsihoidmisjooksu 7,3 km. Jooksin oma lemmikul rajal, võimalikult madala pulsiga. Lõpp kokkuvõttes siis keskmine pulss 155 bpm ja tempo täiesti arvestatav 6:42 min/km. Rohkem selle jooksu kohta muud ei oska öelda, kui et pärast liigutamist maitses jaaniliha veidi paremini küll :P Ja muidugist rabarberikook...mmm
Reedel tegin tempojooksu 11,13 km (ei tea miks sellise imeliku distantsi käskis kell teha - mina ju ometi seda ise ei sisestanud (a), tegelt oleks pidanud 11,3km olema). Alguses oli laiskus peal ja mõtlesin missugune oleks kõige lihtsam rada selle jooksu tegemiseks. Aga kui paarkümmend meetrit joostud oli, sai selgeks et on väga hea päev tempojooksuks. Jalad olid kerged ja tundus nagu lendaksin. Seetõttu otsustasin ikka Riia mäest ülesse ja üle estakaadi silla jooksmise kasuks, mis oli hea mõte.
Jooksmise ajal aga läks mul nö arvutamine sassi ja kolmel korral tegin nö tempokiirendust enne viimast/viimaseid kilomeetreid. Esimest korda tõstsin tempot 7 km, kuna jalad tundusd lihtsalt nii kerged all. Ruttu aga tulin mõistusele ja teadvustasin endale, et 4 km tuleb samas tempos veel püsida, et ei ole mõtet üle pingutada.
Siis tõstsin uuesti tempot 9 km lõpus, sest kell pidi järgmise asjana näitama 10 of 11 - ehk siis ma mõtlesin, et viimane kilomeeter, aga tegelt tuleb ju 11 km ka ära joosta :D
Nii et jah sai veidi tempoga mängitud, aga kahjuks just ei tulnud. 11, 13 km jooksin ajaga 1:03:53 - usun, et mu seniaja rekord ;) Koju jõudes olin enda üle igatahes maru uhke (H)
Pühapäeval ootas mind ees siis senise elu pikim jooks taaskord - seekord 29 km. Enne jooksule minekut olin jõudnud koju just Tamsalust, kus oli bakalõpupidu. Õnneks olin piisavalt magada saanud ja rongis tegin ka väikse uinaku. Koju jõudes sõin kartuli lihakastmega ja paarsada grammi maasikaid ning teel ma olingi. Minu õnneks oli Taavi nõus seekord rattaga mul kõrval sõitma ning ta oli ka suurepärast eeltööd teinud marsruudi koostamisega. Ilma temata poleks ma kindlasti kogu distantsi läbinud ja kindlasti mitte sellise tempoga (6:38 min/km)
Põhimõtteliselt sai alguses siis veidi kõhtu valutatud, sest ma siiski alles just sõin. Varsti kadus see ära ning siis sai jooksmist ja Taavi seltskonda nautida. Taavi oli pööramiskohtade vahelised kilomeetrid kirja pannud ja siis hoidis mind kursis terve jooksu aja, et palju nüüd järgmise sihini. Täitsa mõnus oli niimoodi joosta, et keegi on seltskonnaks kaasas, kilomeetrid möödusid kindlasti palju kiiremini...
Aga noh olgem ausad, ei olnud see jooks just mee lakkumine. Veidi enne 20 km hakkasid põlved valutama, siis juba igasugu muud lihased. Lisaks hõõrusid mõlemad käed vastu pluusi, nii et mul on nüüd suured latakad ärahõõrutud nahka käsivarte all. Üks hetk tundus kõik mõttetu ja mõtlesin, et miks ma seda üldse teen :D Taavi ei ole just kõige parem ergutuskõneleja kah...mind väga külm vahutav õlu raja lõpus ei motiveeri ju:P
Aga kui keerasime pärast u 22 km Ülenurme vahele, siis mõtlesin - ainult 7 km ju jäänud, seda nii vähe võrreldes joostud maaga. I can do it! Ja noh lisamotivatsiooniks mõtlesin, et viimase km võin ju kõndida kah...pulsi alla saamiseks või nii (A) Aga ei olnudki lõpp kokkuvõttes seda kilomeetrit kõndida vaja...Oli küll vääga valus joosta, aga alla ka anda ei tahtnud. Lõpuks lõpetasin jooksmise 300-400 m enne 29 km... See oli jube hetk - nii kui lõpetasin vajusin esiteks seljast täiesti kössi, karjusin valust (vaadati veits imelikult mind, aga mul oli lihtsalt nii kuradi valus, et ei huvitanud..) ja lonkasin vaikselt kodu poole edasi. Pole elu sees sellist valu tundnud, aga noh saavutustunne veidi leevendas kindlasti.
Kulutasin kokku ära pea 1800 kcal, kuid jooksu ajal tarbisin ainult 1 l vett...nii et energiadefitsiit oli päris suur - huuled olid igatahes lillad ja maru naljakas oli olla:D Käisin aga saunas ära, tegin veidi endale massasi ja sõin nii palju kui suutsin...korraks hakkas parem küll. Siis aga hakkas iiveldama ja kõhtu krampi kiskuma nagu mitte kunagi varem. Igati mõnus see maratoniks treenimine ikka! Soovitan kõigile:D
pühapäev, 19. juuni 2011
59 km nädalaga joostud :)
See nädal oli igati edukas.
Eile sai ära joostud vajalik pulsihoidmise jooks - kokku 7,8 km ja keskmine pulss 150 bmp. Ei meeldi mulle ikka pulsihoidmise jooksud, kus tuleb aeglaselt kulgeda...võtab kuidagi kogu lõbu jooksmisest ära. Tunde järgi jooksmine jätab pärast palju positiivsema enesetunde ja tundub nagu oleks ikka trenni kh tehtud. Aga samas mõistan, et ei ole kasulik kogu aeg üle 160 pulsiga joosta - viiks lõpuks ületreeninguni ja mitte üldse eduka maratonijooksuni. Seetõttu kavatsen edaspidi 2 korda nädalas aeglasi jookse teha - eeldatavasti esmaspäeviti ja siis neljapäeval.
Täna sai ka pikk jooks tehtud - kokku jooksin 3h (no tegelikult jäi 18 sekundit puudu..) ja 24,87 km. Otsustasin, et tempot ei tee ja jooksen nii kuis jaksan. Kuna eelnevalt oli see nädal juba joostud 34 km (võrreldes eelmise nädala 8,5km ehk päris palju :D), siis tegelikult väga ei jõudnud kah. Keskmiselt jooksin 7:10 min/km.
Otsustasin Jänese matkaraja üle vaadata - päris ilus oli kuni järsku rada läbi sai, sest silda üle laia kraavi polnud ehitatud. Üks teine rada läks läbi nõgeste veel, mida ka proovisin, aga see ei viinud ka kuhugi kaugemale. Sain ainult ohtralt nõgesehammustusi.
Seejärel jooksin mööda Emajõe ühte kallast ja siis teist. Seejärel mööda järsku ja piisavalt pikka treppi mäest ülesse ning otse kuni Kivilinna gümnaasiumi tänavani, millest alla keerasin. Vahepeal tegin väikse poe stop'i kah, et pudel Isostari osta. Siiamaani oli enesetunne päris hea ja jalad ka väsinud ega valulikud ei olnud.
Pärast Sõpruse silla ületamist, aga hakkasid mõlemad jalad valutama - kumbki erinevast kohast. Lõpu poole tegid ka põlved juba põrgupiina :D Lõpus u 1,5 km kõndisin ka seetõttu, mis oli tegelikult valusam kui jooksmine. Aga end jooksma enam ka sundida ei suutnud.
Kokku kulutasin sama palju kaloreid, kui päevanorm mul on - nii et pärastine kodune burks ja rabarberikook (nämmm) olid igati asjakohased ;)
Kuigi lõpp oli päris piinarikas, siis suutsin oma eesmärgi siiski saavutada ja 3h täis joosta. Ausalt öeldes hetkel küll ei oleks suutnud 1,5-2h veel juurde joosta... Näitab hästi, et 12 alles jäänud nädalat on igati vajalikud. Lisaks mõistsin ka seda, et ei saa enam ühtegi jooksu vahele jätta - vähemalt 4 korda nädalas tuleb kindlasti joosta ning eriti oluline on just pikk jooks. Polnud seda ju tegelikult 2 nädalat teinud ning viimane oli ka ainult 14 km. Õnneks motivatsiooni endiselt jagub ja takistavaid tegureid ka ei ole silmapiiril.
Hetkel aga valutan jalgu ja loodan, et homme bakalõpu diplomi järgi jalutades jalad kontsadel väga ei tudise :D Homme saab aga enne lõpuaktust veel kas veidi joosta või siis rattaga sõita (viimane tõenäolisem, kuna oleks jalgadele mõnusat lõdvestust vaja :P).
Nii et sportliku uut nädalat kõigile!
Eile sai ära joostud vajalik pulsihoidmise jooks - kokku 7,8 km ja keskmine pulss 150 bmp. Ei meeldi mulle ikka pulsihoidmise jooksud, kus tuleb aeglaselt kulgeda...võtab kuidagi kogu lõbu jooksmisest ära. Tunde järgi jooksmine jätab pärast palju positiivsema enesetunde ja tundub nagu oleks ikka trenni kh tehtud. Aga samas mõistan, et ei ole kasulik kogu aeg üle 160 pulsiga joosta - viiks lõpuks ületreeninguni ja mitte üldse eduka maratonijooksuni. Seetõttu kavatsen edaspidi 2 korda nädalas aeglasi jookse teha - eeldatavasti esmaspäeviti ja siis neljapäeval.
Täna sai ka pikk jooks tehtud - kokku jooksin 3h (no tegelikult jäi 18 sekundit puudu..) ja 24,87 km. Otsustasin, et tempot ei tee ja jooksen nii kuis jaksan. Kuna eelnevalt oli see nädal juba joostud 34 km (võrreldes eelmise nädala 8,5km ehk päris palju :D), siis tegelikult väga ei jõudnud kah. Keskmiselt jooksin 7:10 min/km.
Otsustasin Jänese matkaraja üle vaadata - päris ilus oli kuni järsku rada läbi sai, sest silda üle laia kraavi polnud ehitatud. Üks teine rada läks läbi nõgeste veel, mida ka proovisin, aga see ei viinud ka kuhugi kaugemale. Sain ainult ohtralt nõgesehammustusi.
Seejärel jooksin mööda Emajõe ühte kallast ja siis teist. Seejärel mööda järsku ja piisavalt pikka treppi mäest ülesse ning otse kuni Kivilinna gümnaasiumi tänavani, millest alla keerasin. Vahepeal tegin väikse poe stop'i kah, et pudel Isostari osta. Siiamaani oli enesetunne päris hea ja jalad ka väsinud ega valulikud ei olnud.
Pärast Sõpruse silla ületamist, aga hakkasid mõlemad jalad valutama - kumbki erinevast kohast. Lõpu poole tegid ka põlved juba põrgupiina :D Lõpus u 1,5 km kõndisin ka seetõttu, mis oli tegelikult valusam kui jooksmine. Aga end jooksma enam ka sundida ei suutnud.
Kokku kulutasin sama palju kaloreid, kui päevanorm mul on - nii et pärastine kodune burks ja rabarberikook (nämmm) olid igati asjakohased ;)
Kuigi lõpp oli päris piinarikas, siis suutsin oma eesmärgi siiski saavutada ja 3h täis joosta. Ausalt öeldes hetkel küll ei oleks suutnud 1,5-2h veel juurde joosta... Näitab hästi, et 12 alles jäänud nädalat on igati vajalikud. Lisaks mõistsin ka seda, et ei saa enam ühtegi jooksu vahele jätta - vähemalt 4 korda nädalas tuleb kindlasti joosta ning eriti oluline on just pikk jooks. Polnud seda ju tegelikult 2 nädalat teinud ning viimane oli ka ainult 14 km. Õnneks motivatsiooni endiselt jagub ja takistavaid tegureid ka ei ole silmapiiril.
Hetkel aga valutan jalgu ja loodan, et homme bakalõpu diplomi järgi jalutades jalad kontsadel väga ei tudise :D Homme saab aga enne lõpuaktust veel kas veidi joosta või siis rattaga sõita (viimane tõenäolisem, kuna oleks jalgadele mõnusat lõdvestust vaja :P).
Nii et sportliku uut nädalat kõigile!
neljapäev, 16. juuni 2011
Ups...aeglase jooksu asemel hoopis intervallid
Eilses postituses küll väitsin, et täna keskendun eelkõige pulsile ja kasvõi kõnnin (mida sai täna tegelikult ka tehtud (A)) kui vaja. Selle asemel, aga otsustasin 4x800 intervalli kasuks, kuna järgmine nädal ootab ees juba 5x800. Ma aga pole üle nädala intervalle teinud ja mõtlesin, et kui kahenädalane paus tuleks, siis oleks järgmise nädala intervalltrenn eriti ränk.
Võin oma otsusega igatahes rahule jääda. Jaksu oli, suutsin ilusti tempot hoida...vahepeal pidi kell piiksuma isegi "Slow down!" Intervallide tempod tulid järgnevad:
I - 5:22 (pulss 170)
II - 5:28 (174)
III - 5:15 (175)
IV - 5:22 (179)
Igati arvestavad kiirused minu jaoks. Vahepulsid läksid ka ilusti madalaks.
Lõiku joostes ei saagi tegelikult õieti aru kui väsitav see on - hingan ühtlases rütmis ja jalad on kerged. Siis aga kui 800 m läbi saab ja võib tempo alla lasta, tunnetan hingeldamist ja pulsi tagumist. Kui viimane pingutus läbi saab ja olen eelnevalt endast kõik andnud, on tunne nagu süda tahaks rinnust välja hüpata - täiega vinge! :D
Tänase jooksu lõpus tundsin, et oleks võinud vabalt ühe 800 m lõigu veel teha - annab lootust, et ikka arenen ja saan ilusti maratoni vormi :)
Pärast jooksu tegin veel 100 tavalist kõhulihast ja 80 küljele. Lisaks veel 50 kätekõverdust kah :) Küll ma olen tubli!
Homme siis püüan aga päriselt 9,5 km joosta pulssi alla 150(-155) hoides.
Võin oma otsusega igatahes rahule jääda. Jaksu oli, suutsin ilusti tempot hoida...vahepeal pidi kell piiksuma isegi "Slow down!" Intervallide tempod tulid järgnevad:
I - 5:22 (pulss 170)
II - 5:28 (174)
III - 5:15 (175)
IV - 5:22 (179)
Igati arvestavad kiirused minu jaoks. Vahepulsid läksid ka ilusti madalaks.
Lõiku joostes ei saagi tegelikult õieti aru kui väsitav see on - hingan ühtlases rütmis ja jalad on kerged. Siis aga kui 800 m läbi saab ja võib tempo alla lasta, tunnetan hingeldamist ja pulsi tagumist. Kui viimane pingutus läbi saab ja olen eelnevalt endast kõik andnud, on tunne nagu süda tahaks rinnust välja hüpata - täiega vinge! :D
Tänase jooksu lõpus tundsin, et oleks võinud vabalt ühe 800 m lõigu veel teha - annab lootust, et ikka arenen ja saan ilusti maratoni vormi :)
Pärast jooksu tegin veel 100 tavalist kõhulihast ja 80 küljele. Lisaks veel 50 kätekõverdust kah :) Küll ma olen tubli!
Homme siis püüan aga päriselt 9,5 km joosta pulssi alla 150(-155) hoides.
kolmapäev, 15. juuni 2011
Uus hoogne algus!
Jätsin esmaspäeval trenni mõttes luhta läinud eelmise nädala selja taha ja alustasin positiivselt häälestatult uuesti sihikindlalt trenniga pihta.
Otsustasin, et see nädal ma väga trenniplaanist kinni ei pea ja püüan lihtsalt pikemaid vahemaid joosta. Nii jooksingi esmaspäeval 10,5 km enesetunde järgi. Tempo oli rahulik ja esimest korda tajusin, et olen vaba. Nautisin loodust ja murulõhna ning lihtsalt jooksin ja jooksin. Eelnevalt olin marsruudi peas valmis mõelnud, mis oli kasulik. Muidu ei oleks nii palju tõenäoliselt jooksnud. Kokku jooksin siis 1:10:06 ja keskmine pulss jälle veidi kõrge 160 bpm. Aga enesetunne oli hea ja ei oleks viitsinud kauem joosta sellepärast, et pulss madalam hoida :D
Eile, teisipäeval sai taas jooksmas käidud. Plaan oli nii umbes 6-7km. Aga nagu ikka arvestasin distantsi veidi mööda, nii et kokku tuli hoopis 9km. Tempo oli suhteliselt arvestatav - nii umbes 6:20-6:25. Enesetunne oli ka enamuse ajast täitsa mõnus. Viimane mäkketõus ainult tõstis pulsi lakke ja enam alla minna ei tahtnud. Jalad väsisid kah ära, aga õnneks tõusu lõpus ootas pood. Poest võtsin porrulaugu ja 0,5l spordijoogi, mille poolenisti tühjendasin enne kassasse jõudmist. Sure felt good...Pärast seda pausi suutsin tempot veidi tõsta, et ainult rutem koju jõuda oma porrulaugust teatepulgaga :P
Täna käisin 9 km lõdvestaval rattasõidul. Oleksin ehk rohkemgi sõitnud, aga ühest vihmasahmakast täitsa piisas, et koju tagasi pöörduda. Rattasõidu juures on see mõnus, et hoolimata kiirusest hoiab pulss end ikka 130 kandis. Nii nagu õige treenida oleks.
Pärast sõitu tegin veel lisaks pool tundi lihastrenni - 16 erinevat harjutust (2 korda kaheks seeriaks jagatult), mida jooksjale soovitatakse.
Nüüd tunnen, et olen täitsa ree peal jälle. Saaks pulsi ka alla poole oleks kohe väga hea. Eks homme proovin sellele keskenduda joostes ja kasvõi kõnnin veidi kui vaja.
Energiat ja motivatsiooni jätkub hetkel igatahes täiega!
Otsustasin, et see nädal ma väga trenniplaanist kinni ei pea ja püüan lihtsalt pikemaid vahemaid joosta. Nii jooksingi esmaspäeval 10,5 km enesetunde järgi. Tempo oli rahulik ja esimest korda tajusin, et olen vaba. Nautisin loodust ja murulõhna ning lihtsalt jooksin ja jooksin. Eelnevalt olin marsruudi peas valmis mõelnud, mis oli kasulik. Muidu ei oleks nii palju tõenäoliselt jooksnud. Kokku jooksin siis 1:10:06 ja keskmine pulss jälle veidi kõrge 160 bpm. Aga enesetunne oli hea ja ei oleks viitsinud kauem joosta sellepärast, et pulss madalam hoida :D
Eile, teisipäeval sai taas jooksmas käidud. Plaan oli nii umbes 6-7km. Aga nagu ikka arvestasin distantsi veidi mööda, nii et kokku tuli hoopis 9km. Tempo oli suhteliselt arvestatav - nii umbes 6:20-6:25. Enesetunne oli ka enamuse ajast täitsa mõnus. Viimane mäkketõus ainult tõstis pulsi lakke ja enam alla minna ei tahtnud. Jalad väsisid kah ära, aga õnneks tõusu lõpus ootas pood. Poest võtsin porrulaugu ja 0,5l spordijoogi, mille poolenisti tühjendasin enne kassasse jõudmist. Sure felt good...Pärast seda pausi suutsin tempot veidi tõsta, et ainult rutem koju jõuda oma porrulaugust teatepulgaga :P
Täna käisin 9 km lõdvestaval rattasõidul. Oleksin ehk rohkemgi sõitnud, aga ühest vihmasahmakast täitsa piisas, et koju tagasi pöörduda. Rattasõidu juures on see mõnus, et hoolimata kiirusest hoiab pulss end ikka 130 kandis. Nii nagu õige treenida oleks.
Pärast sõitu tegin veel lisaks pool tundi lihastrenni - 16 erinevat harjutust (2 korda kaheks seeriaks jagatult), mida jooksjale soovitatakse.
Nüüd tunnen, et olen täitsa ree peal jälle. Saaks pulsi ka alla poole oleks kohe väga hea. Eks homme proovin sellele keskenduda joostes ja kasvõi kõnnin veidi kui vaja.
Energiat ja motivatsiooni jätkub hetkel igatahes täiega!
Kaks eelnenud mitte nii edukat nädalat...
Avastasin, et pole üle 2 nädala midagi postitanud, aga mul on selleks hea põhjus ka olnud.
30.05-5.06 nädal oli enam vähem edukas, kuid kõige tähtsam jooks ehk pikk jooks jäi tegemata. Seda seetõttu, et pidin ikka bakaeksamiks õppima ja eelmine päev sai juba laiseldud ning pulmas käidud. Ei leidnud lihtsalt vabat 2,5 h kahjuks.
Samas sai teisipäeval enne eksamit (kuna avastasin, et pidin 2h hiljem eksamile minema :D) joostud 7,6 km. See jooks oli vist selle aasta kõige raskem - kuna toas olin teki alla, siis arvasin, et ka väljas on palav. Seetõttu panin selga paksu fliisi ja ohh üllatust kui uksest välja astudes sain kuumapahvaku näkku. Ja loomulikult olin piisavalt laisk ning ei viitsinud enam riideid vahetama minna :D Nii ma siis piinlesin kuuma käes, aga jooksin nõutud distantsi ära ja kilomeetri pealegi, kuna ma ei oska väga hästi vahemaid arvestada. Keskmine kiirus väga halb ei tulnud, aga pulss ilmselgelt liiga kõrge - 169 bpm :S
Järgmisel päeval ootasid ees intervallid. Kuna päev otsa lõõskas päike, siis jätsin jooksu õhtuks. Otsustasin, et sõidan rattaga laululavale, teen oma intervallid ära ja koju tagasi. Põhimõtteliselt oli see hea mõte, sest rattasõit lõdvestab pärast lihased mõnusalt ära küll. Kahjuks ei meeldinud mu kellale see "multi workout" ja otsustas, et intervalle minuga kaasa ei tee. Nii ma siis jooksin lihtsalt nii kiiresti kui jõudsin, kuna kiirust mu kell seekord mulle ei näidanud. Joogipudelit ka kaasa kahjuks ei võtnud, mis oli suur viga. Kurk kuivas jubedalt nii jooksu ajal kui pärast koju sõitmist. Enne laululavalt lahkumist tulid kaks kõndijat kah trenni tegema ja ühel oli tõenäoliselt raskusteks kaks veepudelit kaasas - vaatasin neid kahte pudelit kui maailma suurimat aaret. Kahjuks olin ma liiga häbelik/arg, et lonksu juua küsima minna..
Lõpp-kokkuvõttes oli pärastine enesetunne ülihea ja igati sobilik tegevus pärast päev otsa õppimist.
Reedel suutsin veel oma tempojooksu ka ära teha. Taaskord ajas kuumus pulsi ülesse ja kops oli ka koos. Truu sõber Garmin aga muutkui piiksus ja piitsutas mind õiget tempot hoidma. Nii siis suutsingi lõpuks keskmiseks saada 5:55 min/km (siia ka soojenduse kilomeeter sisse arvatud, tempojooks oli 5-10 seki kiirem) - kokku joostud 10,6 km. Keskmine pulss tuli ka tänu sellele kõrge - 170 bpm, aga saavutustunne lasi unustada kogu eelnenud halva. Seekord sain Tartu poes vett ka ostmas käia - pool maad veepudelit käes hoida ikka parem kui terve distants :P
Järgmisel nädalal olin igati hoos õppimisega - hommikul umbes 8-9st kuni õhtul 20-21ni. Vähemalt sai neljapäeval bakaeksam tehtud ja ise küll ei leia, et piisavalt edukalt (B sain), aga põhimõtteliselt võib rahule jääda. Nüüd võin vähemalt õigustatult nädalakese pausi koolist teha :P
Järgmisel päeval, reedel sai Taaviga (kes sõitis mu koliseva rattaga kõrval) tehtud väike jooksuring - 8,5 km 57 minutiga.
Plaanisin ka Kevadkoolis (Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse ehk EPSÜ, mille juhatusse kuulun, poolt korraldatud üritus loengute ja mis põhiline - mõnusa sotsiaalse osaga suvealguse üritus) kindlalt joosta. Laupäeval lausa arutasin peas paarkümmend minutit selle üle, et kuna jooksma minna ja missugust tiiru teha. Siis aga tuli äkki meelde, et kuigi ma kõik jooksuriided, pulsivöö ja kella mäletasin kaasa võtta, siis kõige tähtsam - jooksujalatsid - jäid ikka minemistuhinas maha. Nii et ei tulnud ka nädalavahetusel jooksmisest midagi välja.
Pühapäeval pärast 3 h autosõitu kell pool 22 koju jõudes enam jaksu 26 km joosta küll ei olnud. Selle asemel jalutasin u 3 km Taavi juurde.
Aga pole mõtet neid 4 ära jäänud jooksu taga nutta ja ennast kiruda. Ju siis oli vaja nii, et ei jõudnud jooksma - energiat oli mujale vaja hoida. Mul on ju veel 13 nädalat aega, et maratonivormi end joosta ;)
Uuel nädalal uue hooga!
30.05-5.06 nädal oli enam vähem edukas, kuid kõige tähtsam jooks ehk pikk jooks jäi tegemata. Seda seetõttu, et pidin ikka bakaeksamiks õppima ja eelmine päev sai juba laiseldud ning pulmas käidud. Ei leidnud lihtsalt vabat 2,5 h kahjuks.
Samas sai teisipäeval enne eksamit (kuna avastasin, et pidin 2h hiljem eksamile minema :D) joostud 7,6 km. See jooks oli vist selle aasta kõige raskem - kuna toas olin teki alla, siis arvasin, et ka väljas on palav. Seetõttu panin selga paksu fliisi ja ohh üllatust kui uksest välja astudes sain kuumapahvaku näkku. Ja loomulikult olin piisavalt laisk ning ei viitsinud enam riideid vahetama minna :D Nii ma siis piinlesin kuuma käes, aga jooksin nõutud distantsi ära ja kilomeetri pealegi, kuna ma ei oska väga hästi vahemaid arvestada. Keskmine kiirus väga halb ei tulnud, aga pulss ilmselgelt liiga kõrge - 169 bpm :S
Järgmisel päeval ootasid ees intervallid. Kuna päev otsa lõõskas päike, siis jätsin jooksu õhtuks. Otsustasin, et sõidan rattaga laululavale, teen oma intervallid ära ja koju tagasi. Põhimõtteliselt oli see hea mõte, sest rattasõit lõdvestab pärast lihased mõnusalt ära küll. Kahjuks ei meeldinud mu kellale see "multi workout" ja otsustas, et intervalle minuga kaasa ei tee. Nii ma siis jooksin lihtsalt nii kiiresti kui jõudsin, kuna kiirust mu kell seekord mulle ei näidanud. Joogipudelit ka kaasa kahjuks ei võtnud, mis oli suur viga. Kurk kuivas jubedalt nii jooksu ajal kui pärast koju sõitmist. Enne laululavalt lahkumist tulid kaks kõndijat kah trenni tegema ja ühel oli tõenäoliselt raskusteks kaks veepudelit kaasas - vaatasin neid kahte pudelit kui maailma suurimat aaret. Kahjuks olin ma liiga häbelik/arg, et lonksu juua küsima minna..
Lõpp-kokkuvõttes oli pärastine enesetunne ülihea ja igati sobilik tegevus pärast päev otsa õppimist.
Reedel suutsin veel oma tempojooksu ka ära teha. Taaskord ajas kuumus pulsi ülesse ja kops oli ka koos. Truu sõber Garmin aga muutkui piiksus ja piitsutas mind õiget tempot hoidma. Nii siis suutsingi lõpuks keskmiseks saada 5:55 min/km (siia ka soojenduse kilomeeter sisse arvatud, tempojooks oli 5-10 seki kiirem) - kokku joostud 10,6 km. Keskmine pulss tuli ka tänu sellele kõrge - 170 bpm, aga saavutustunne lasi unustada kogu eelnenud halva. Seekord sain Tartu poes vett ka ostmas käia - pool maad veepudelit käes hoida ikka parem kui terve distants :P
Järgmisel nädalal olin igati hoos õppimisega - hommikul umbes 8-9st kuni õhtul 20-21ni. Vähemalt sai neljapäeval bakaeksam tehtud ja ise küll ei leia, et piisavalt edukalt (B sain), aga põhimõtteliselt võib rahule jääda. Nüüd võin vähemalt õigustatult nädalakese pausi koolist teha :P
Järgmisel päeval, reedel sai Taaviga (kes sõitis mu koliseva rattaga kõrval) tehtud väike jooksuring - 8,5 km 57 minutiga.
Plaanisin ka Kevadkoolis (Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse ehk EPSÜ, mille juhatusse kuulun, poolt korraldatud üritus loengute ja mis põhiline - mõnusa sotsiaalse osaga suvealguse üritus) kindlalt joosta. Laupäeval lausa arutasin peas paarkümmend minutit selle üle, et kuna jooksma minna ja missugust tiiru teha. Siis aga tuli äkki meelde, et kuigi ma kõik jooksuriided, pulsivöö ja kella mäletasin kaasa võtta, siis kõige tähtsam - jooksujalatsid - jäid ikka minemistuhinas maha. Nii et ei tulnud ka nädalavahetusel jooksmisest midagi välja.
Pühapäeval pärast 3 h autosõitu kell pool 22 koju jõudes enam jaksu 26 km joosta küll ei olnud. Selle asemel jalutasin u 3 km Taavi juurde.
Aga pole mõtet neid 4 ära jäänud jooksu taga nutta ja ennast kiruda. Ju siis oli vaja nii, et ei jõudnud jooksma - energiat oli mujale vaja hoida. Mul on ju veel 13 nädalat aega, et maratonivormi end joosta ;)
Uuel nädalal uue hooga!
Tellimine:
Postitused (Atom)