Taaskord üks tegus nädal möödunud ja uus alganud. Eelmine nädal küll nii edukalt ei alanud. Seoses mu enda ja õe lõpetamisega, mis tõttu jõudsin jooksma alles kolmapäeval.
Kolmappäeval nägi plaan ette 5x800m intervalli, mis oli oodatust edukam. Jaksu jätkus, tempo oli piisav ja enesetunne pärast suurepärane. Ajad siis järgnevad:
1 - 4:17 (tempo 5:12)
2 - 4:22 (5:28, algas tõusuga)
3 - 4:08 (5:10)
4 - 4:11 (5:13)
5 - 4:08 (5:11)
Igati korralikud ajad mu meelest. Kell sai jälle piiksuda "Slow down", mis alati innustab hoogu mitte maha võtma:P Eriti kui veel jaksu on ja seekord oli mõnuga!
Neljapäeval tegin pulsihoidmisjooksu 7,3 km. Jooksin oma lemmikul rajal, võimalikult madala pulsiga. Lõpp kokkuvõttes siis keskmine pulss 155 bpm ja tempo täiesti arvestatav 6:42 min/km. Rohkem selle jooksu kohta muud ei oska öelda, kui et pärast liigutamist maitses jaaniliha veidi paremini küll :P Ja muidugist rabarberikook...mmm
Reedel tegin tempojooksu 11,13 km (ei tea miks sellise imeliku distantsi käskis kell teha - mina ju ometi seda ise ei sisestanud (a), tegelt oleks pidanud 11,3km olema). Alguses oli laiskus peal ja mõtlesin missugune oleks kõige lihtsam rada selle jooksu tegemiseks. Aga kui paarkümmend meetrit joostud oli, sai selgeks et on väga hea päev tempojooksuks. Jalad olid kerged ja tundus nagu lendaksin. Seetõttu otsustasin ikka Riia mäest ülesse ja üle estakaadi silla jooksmise kasuks, mis oli hea mõte.
Jooksmise ajal aga läks mul nö arvutamine sassi ja kolmel korral tegin nö tempokiirendust enne viimast/viimaseid kilomeetreid. Esimest korda tõstsin tempot 7 km, kuna jalad tundusd lihtsalt nii kerged all. Ruttu aga tulin mõistusele ja teadvustasin endale, et 4 km tuleb samas tempos veel püsida, et ei ole mõtet üle pingutada.
Siis tõstsin uuesti tempot 9 km lõpus, sest kell pidi järgmise asjana näitama 10 of 11 - ehk siis ma mõtlesin, et viimane kilomeeter, aga tegelt tuleb ju 11 km ka ära joosta :D
Nii et jah sai veidi tempoga mängitud, aga kahjuks just ei tulnud. 11, 13 km jooksin ajaga 1:03:53 - usun, et mu seniaja rekord ;) Koju jõudes olin enda üle igatahes maru uhke (H)
Pühapäeval ootas mind ees siis senise elu pikim jooks taaskord - seekord 29 km. Enne jooksule minekut olin jõudnud koju just Tamsalust, kus oli bakalõpupidu. Õnneks olin piisavalt magada saanud ja rongis tegin ka väikse uinaku. Koju jõudes sõin kartuli lihakastmega ja paarsada grammi maasikaid ning teel ma olingi. Minu õnneks oli Taavi nõus seekord rattaga mul kõrval sõitma ning ta oli ka suurepärast eeltööd teinud marsruudi koostamisega. Ilma temata poleks ma kindlasti kogu distantsi läbinud ja kindlasti mitte sellise tempoga (6:38 min/km)
Põhimõtteliselt sai alguses siis veidi kõhtu valutatud, sest ma siiski alles just sõin. Varsti kadus see ära ning siis sai jooksmist ja Taavi seltskonda nautida. Taavi oli pööramiskohtade vahelised kilomeetrid kirja pannud ja siis hoidis mind kursis terve jooksu aja, et palju nüüd järgmise sihini. Täitsa mõnus oli niimoodi joosta, et keegi on seltskonnaks kaasas, kilomeetrid möödusid kindlasti palju kiiremini...
Aga noh olgem ausad, ei olnud see jooks just mee lakkumine. Veidi enne 20 km hakkasid põlved valutama, siis juba igasugu muud lihased. Lisaks hõõrusid mõlemad käed vastu pluusi, nii et mul on nüüd suured latakad ärahõõrutud nahka käsivarte all. Üks hetk tundus kõik mõttetu ja mõtlesin, et miks ma seda üldse teen :D Taavi ei ole just kõige parem ergutuskõneleja kah...mind väga külm vahutav õlu raja lõpus ei motiveeri ju:P
Aga kui keerasime pärast u 22 km Ülenurme vahele, siis mõtlesin - ainult 7 km ju jäänud, seda nii vähe võrreldes joostud maaga. I can do it! Ja noh lisamotivatsiooniks mõtlesin, et viimase km võin ju kõndida kah...pulsi alla saamiseks või nii (A) Aga ei olnudki lõpp kokkuvõttes seda kilomeetrit kõndida vaja...Oli küll vääga valus joosta, aga alla ka anda ei tahtnud. Lõpuks lõpetasin jooksmise 300-400 m enne 29 km... See oli jube hetk - nii kui lõpetasin vajusin esiteks seljast täiesti kössi, karjusin valust (vaadati veits imelikult mind, aga mul oli lihtsalt nii kuradi valus, et ei huvitanud..) ja lonkasin vaikselt kodu poole edasi. Pole elu sees sellist valu tundnud, aga noh saavutustunne veidi leevendas kindlasti.
Kulutasin kokku ära pea 1800 kcal, kuid jooksu ajal tarbisin ainult 1 l vett...nii et energiadefitsiit oli päris suur - huuled olid igatahes lillad ja maru naljakas oli olla:D Käisin aga saunas ära, tegin veidi endale massasi ja sõin nii palju kui suutsin...korraks hakkas parem küll. Siis aga hakkas iiveldama ja kõhtu krampi kiskuma nagu mitte kunagi varem. Igati mõnus see maratoniks treenimine ikka! Soovitan kõigile:D
Vahutava külma õllega motiveerimine - ma nii naersin, high5 Taavile :D
VastaKustuta