Eile jooksin oma
teist maratoni. Kuigi kõik räägivad, et esimene on tõenäoliselt see kõige raskem, siis minu puhul see ei kehtinud. Eilne jooks oli minu jaoks üks raskemaid.
Hommikul enne jooksu, olin ma ülipositiivselt meelestatud - mind ei häirinud hall taevas, jahe õhk, teiste närvitsemine ega muu negatiivne. Olin täidetud positiivse ootusärevusega. Ka stardijoonel oli kõik super. Umbes 7. kilomeetril ergutasid mind ema ja vanavanemad, mis andis veelgi rohkem indu juurde. 10. kilomeetril ootas mind Taavi ema särava naeratusega ja ergutas. Nii palju isiklike kaasaelajaid polnud mul varem jooksuvõistlus olnud :)
Ja siis millegi pärast 13. kilomeetril asi muutus. Väsimus tuli peale, hüppeliigese juurest hakkas jalg iga sammuga valu tegema, külm vastutuul ja külmetavad sõrmed hakkasid häirima. Jooksime linnast väljas, kus polnud ka ühtegi teist hingelist peale meie jooksjate.
Leidsin aga kiire lahenduse - Gerimax extreme energy tablett. Võtsin selle sisse ja paari kilomeetri pärast oli jälle lendamise tunne :D Siis oli ootamas juba poolmaratoni kontrollpunkt ja mõtlesin, kas tõesti juba? Samas ootas mind ka ema kummikommidega, mida ise olin unustanud eelnevalt osta. Haarasin paki ja hakkasin karukesi jope taskutesse toppima, nii et pooled maha kukkusid. Tagapool jooksjad kommenteerisid, et jätan endale rada maha, mille järgi tagasi oskaksin orienteeruda. Või siis, et kui nälg peale tuleb, tean kust otsida :P
Päris kõiki karukesi ei suutnud taskutesse mahutada, nii et toppisin suure peotäie suhu ja ülejäänud andsin kõrval sõitvale rattule, kes hakkas kohe neid ka manustama :P
Endiselt oli meeleolu hea. Siis aga jõudsime kasvuhoonete juurde ja tuli tõus-langus-tõus-langus ning lisaks ka krambitav kõht - tõenäoliselt peotäiest kummikarudest. Suutsin end siiski edasi jooksma sundida ja seda kuni 25. kilomeetrini. Endal oli küll maru halb tunne nii varakult kõnnile üle minna, aga mis sa teed, kui on selline tunne, et hea meelega viskaks külili, suruks jalad kõhu vastu ning öögiks veidi :D
Nii ma siis rühkisin pea norgus vastu tuult järjekordsest tõusust ülesse. Õnneks ootas teeninduspunkt paarisaja meetri pärast, kust lootsin vee abil veidi leevendust saada. Teeninduspunktis ootas veel üks grupist mahajäänu, kellega jätkasime koos teekonda. Temal olid hakanud sääremarjad krambitama (jooksis oma esimest maratoni). Nii me siis vaheldumisi jooksime ja kõndisime. Otsustasin, et teen nii nagu tavaliselt trennis - 4 km jooksu ja kilomeeter kõndimist. Esimesed 3 korda suutsin ka nii teha. Järgnevalt läks ka juba see raskeks ning otsustasin ka tõusude puhul kõndida.
Konsumi juures ootasid mind vanavanemad, kes uut energiat süstisid. Spordiklubi ringilt naastes oli nendega ühinenud ka mu ema ja üllatus-üllatus isa, kes pidi alles öösel koju jõudma :D See tegi jälle meele rõõmsaks paariks minutiks :P
Viimased 5 kilomeetrit aga möödusid rohkem kõndides kui joostes. Tee viis mööda Emajõe kallast laululava poole ja siis mööda supilinna tänavaid ning seejärel Toomemäele. Emajõe ääres joostes jalutasid inimesed, nii et tuli nende vahel sikk-sakitada - kõigil oli väga suva, et mingi võistlus käib. Ergutajaid oli null. Sama ka kesklinnas joostes - isegi turistid ei elanud kaasa :P
Tekkis vahepeal selline masendav tunne - ei tundunud nagu jookseksin võistluse raames vaid nagu tavalist trennijooksu teeks. Tõenäoliselt ootasin antud võistluselt midagi hoopis muud ning reaalsus oli suhteliselt masendav. Sellel hetkel hakkas ka vihma tibutama, taevas oli hall ja mõtted olid mustad. Ikka samm tegi ka põrgupiina ja suutsin ainult sellele keskenduda.
Kindlasti oligi suur osa, jooksu selle osa raskustel, mu oma negatiivsetel mõtetel. Tuli meelde, kuidas Kerttu Jukkum kirjutas oma blogis, et mõtles Berliini maratoni joostes, et see jääb ta viimaseks. Minul tuli aga sellel hetkel hoopis huvitavam mõte pähe, millest ka varsti kirjutan :P
Õnneks oli Toomemäe lõpp allamäge ja siis võtsin end kokku ja otsustasin, et teen nö lõpuspurdi. Kui olin selle otsuse vastu võtnud, kadus valu jalgadest ja sain justkui uut energiat juurde. Sellele aitas kaasa kindlasti ka suunanäitajate ja meediku kaasaelamine. Isegi lõpusirgel ei viitsinud inimesed, kes raja ääres seisid kaasa elada - oleks tahtnud karjuda, et plaksutage ometi :D Aga õnneks olid ootamas ka mu vanemad, kes siis plaksutasid ja hõiskasid mitmekümne eest :P Ja oligi maraton joostud ja isegi medal pandi kaela! Lõpuajaks 4h ja 48 minutit. Lõpukoht sama, mis mu stardinumber - 385 :)
Minu finišeerumine. Saage tuttavaks - mu nimi on Jana Kask ja olen pärit Võrust :D
Lõpuemotsioonid olid ilmselgelt äärmiselt positiivsed ja uhkusetunne võttis ka võimust. Eriti kuna viimased kilomeetrite läbimine oli olnud tõeline eneseületus - masendavas meeleolus ja valutava kehaga.
 |
| Rõõmsad lõpetajad :) |
