1. Tartu Linnamaratoni head ja vead

Minu maratoni kokkuvõttest tõenäoliselt õhkus negatiivsust ja tahaksin seda põhjendada. Samuti ka joostud maratoni positiivse välja tuua.

Negatiivne osa minu jaoks:
1) suur osa distantsist linnast väljas/linnaääres - see häiris antud võistlusel kahe asja pärast - vähe ergutajaid raja ääres ning tuul, mis vahepeal meele mõruks tegi. Üle poole ajast oli mul tunne, et jooksen lihtsalt tavalist treeningjooksu ja mitte enda spordiaasta tähtsündmust - maratoni. Linnatänavad olid täiesti tühjad..

2) mitte väga jutukas tempogrupp - mäletan, kuidas eelmine aasta lobisesime ja ergutasime üksteist kuni 30. kilomeetrite alguseni. Ka see aasta ootasin ma sarnast toestust kaasvõistljetelt. Proovisin ise ka sel aastal juttu teha, aga ei võetud väga vedu :D

3) tõusud distantsi lõpus - no mina ei saa aru, mida need korraldajad mõtlevad, kui kõige suuremad tõusud vahetult enne lõppu panevad (ja nii 4-5 km ennem on maratoni puhul lõpp). Aga tõenäoliselt see on minu kiiks, et mulle need tõusud nii väga ei meeldi :P

4) teenindusmeeskonna ja tavaliiklejate ükskõiksus - enne Annelinna minevale sillale jooksmist tuli teha väike tiir, mis oma mullis joostes ei pruukinud kõige mõistetavam olla. Kaks jooksjat jooksidki otse edasi nii 200-300m, kui alles taipasid, et valesti läinud ja pidid mäest uuesti ülesse jooksma. Politseinikul, kes liiklus korralad oli jumala suva...
Kui ma jõudsin nö kesklinna piirkonda, lootusega, et ees ootavad ergutajad, pidin pettuma. Pigem tekitasid tavaliiklejad probleeme, sest neid ei "häirinud", et toimub mingi võistlus ja ruumi nad ei teinud, nii et tuli ise vaadata, kuidas edasi saad.

Positiivne:
1) kodulinn - nii mõnus oli tõusta vähem kui 2 tundi enne võistlust ja siiski aegsasti stardisirgel olla :D Lisaks siis ka isiklikud toetajad, kes enamasti teise linna kaasa ei tule.

2) võrratu loodus - kuigi linnaäärsel rajal jooksmine oli ergutajatevaene, sai nautida Eesti sügist kogu oma hiilguses...kui parajasti oli võimalik, sest tihtilugu tuli hoopis oma jalgealust jälgida, et konarlikul teel joostes konti ei murraks. Siiski sain paljusid imelisi vaateid nautida :)

3) vaheldusrikas rada - tegelikkuses need tõusud ja langused pakkusid pigem vaheldust ning ei lasknud liigselt jooksu mode end lülitada. Ka oli palju käänakuid ja jooksime isegi mõnel tänaval, kuhu ma varem sattunudki ei olnud (mina kui põline tartlane..)

Kui ma nüüd püüan mitte lähtuda nii väga oma emotsioonidest ja pettumusest, võib öelda, et võistlusega võib enam vähem rahule jääda. Ilusa uue traditsiooni algus võiks see küll olla..