4 päeva maratonini

Tänane päev algas peavaluga. Trenni jõudes tundsin nõrkust ja kujutlesin, kuidas ema järgi kutsun pärast trenni, kuna pole võimeline ise koju minema. Koju jõudsin siiski õnnelikult... (Aa ja kas ma seda mainisin, et poes käies suutsin oma pangakaardi kassasse jätta?)....ja seejärel suutsin oma iPodi kivipõrandale kukutada ning ekraanile augu tekitada. Jei! Seejärel pidin ema töökohta jooksma, et saaksin kiirelt ühele väga olulisele avaldusele digiallkirja anda. Lõpuks koju jõudes tundsin end ülis****ti ja oli tunne, et viimasel ajal läheb kõik nihu. Ka eilne päev ei olnud just kõige õnnestunum.

Nii ma siis istusin nii umbes tunni arvuti taga ja mõtlesin, mis edasi. Jõin ära kannu teed meega, võtsin sisse rauatableti (võimalik, et mu keha pole pärast viimast vereloovutust veel korralikult taastunud ja sellest nõrkus ja muidu "tore" enesetunne) ja määrisin oma oi kui valusale kaelale (paremale vaatamine on selline piin) LiotonGel'i.
Lõpuks otsustasin söögitegemise kasuks - esiteks tegin browniesid (tervislike), seejärel vanavanemate pulma-aastapäevaks super hea juustukoogi ja lõpetuseks isetehtud pastaga lasanje.
Kas ma olen ikka öelnud, kui väga mulle meeldib söögivalmistamine? Ja et see teeb tavaliselt alati mul tuju heaks? Seda ka seekord! Kartsin küll igasuguste puruneda võivate asjade pärast (nädalavahetusel suutsin kaks klaaskaussi purustada (A)) ja seetõttu eelistasin plastiknõusid. Ainult korra kukkus hambatikkude tops maha (A) Ja kook tõmbus veidi liiga pruuniks, kuna panin kõrgemale siinile. Õnneks ei häirinud see täna. Siis kui Taavi sööma jõudis oli mul tuju igatahes palju parem!

Hetkel sain inspiratsiooni ja motivatsiooni juurde selle sihikindla tüdruku maratonikogemust lugedes. Seejärel hakkasin tegema oma maratonijärgseid plaane ja muid sihte seadma.

Üks mõtetest..

Hetkel Vytautas-viinamarjamahlakokteili juues on enesekindlus taas tagasi ja usun, et saan laupäevase maratoniga super hästi hakkama! Vot selline emotsioonide ameerikaraudtee võib ühe päeva jooksul olla :P