Esmaspäevane jooks oli päris edukas - pulss oli algul lausa alla 140 löögi/minutis. Lisaks sai enam vähem normaalse tempoga joosta ka. Lõpus küll väsisin natukene ära ja pulss läks ka ülesse (asi ei olnud üldse selles, et tõus oli :P), aga üldiselt võis jooksuga rahule jääda.
Järgmine jooks oli kolmapäeval - intervallid, mu lemmikud (ausalt). Intervallide ja tempojooksu puhul on tore see, et täpselt on teada missugune pingutus on ette nähtud - tempo on täpselt paigas ja distants ka kindel. Seekord oli jälle 5x800m. Kuna väljas oli taaskord lämbe ja palav, siis jaksu väga ei tundunud olevat, aga tempo selle tõttu ei kannatanud.
Ajad siis järgnevad:
4:19
4:22
4:15
4:09
4:15 (viimase lõigu ajal olin juba päris väsinud...)
Eelmise korraga võrreldes küll olin veidi aeglasem. Arvestades aga ilmaolusid, siis võisin endaga rahule jääda.
Pärast kolmapäevast trenni sain 2 päeva puhata jälle, kuna päevaplaani ei saanud kuidagi sobitada jooksmist. See suvi pole ma hommikujooksu rutiini ka kuidagi sisse saanud, sest ärkan 9 ajal ja siis kõht tühi või väljas juba päris soe :D Nii saabki alles pärast 20-21 jooksma minna, et oleks vähegi normaalne, aga sellel kellaajal on juba nii palju muid asju teha ju (A)
Aga laupäeva õhtul millegi pärast õnnestus - oleks pidanud minema tempojooksule. Kuna olin aga eelneval päeval verd andmas käinud, siis ei tundunud, et sellega hakkama saaksin. Pulss oli algul küll täitsa normaalne, aga kuidagi uimane oli ja nõrkus peal. Kokku jooksin 8,85 km, millega võis täitsa rahule jääda. Riia mäest jooksin ka jälle ülesse.
Täna oleks pidanud olema siis uue distantsi vallutamine - 32 km. Taaskord pidin ootama kuni 20:30ni, et saaks minna. Päev otsa püüdsin laadisin energiat. Lisaks pidin glükoositablette ostma, aga selgus, et apteek kinni. Nii ma siis sõin selle asemel täpselt enne jooksma minemist 1,5 rida šokolaadi - ei olnud üldse hea mõte. Pärast kõht valutas sellest ja iiveldas ka veidi..muidugi see võis ka vere andmisest tulla. Põhimõtteliselt lõi pulsi kohe algul ülesse ja maru kahtlane oli olla (dizzy). Lootsin aga, et läheb üle ja tuleneb eelnevalt tarbitud toidust. Kui pulss hakkas 170le lähenema, siis otsustasin jalutada ning jalutades enamus ajast ka möödus.
Vahepeal olin suht nutma hakkamise ääre peal, sest esiteks enesetunne oli nii halb, kõndidagi oli raske ja endas olin ka vääga pettunud. Õnneks liitus minuga jälle Taavi, tänu kellele suutsin vähemalt 21 km läbida ehk jalutasin pea 3 h (millest jooksin siis umbes 10 km). Kuid isegi jalutades oli vahepeal hapniku puuduse tunne ja rääkides hingeldasin. Tõenäoliselt tulenes eelnev kõik vere andmisest - madal hemoglobiin...Koju jõudes olin näost valge kah :P
Eks homme teen järele jäänud 11 km tasa...pole küll väga õige, aga täna ei oleks mul sellest mingit kasu olnud. Oleks tõeline enese piinamine olnud.
Hetkel loodan, et järgmine nädal on veidigi edukam. Mudu pean tõsiselt mõtlema selle üle, kas olen ikka maratoniks valmis ja äkki peaksin ümber registreeruma...Aga püüan ikka positiivsust säilitada. Saab vähemalt alates reedest erinevates uutes (Tallinnas, Peipsi ääres...) kohtades joosta, mis peaks ju piisavalt motiveeriv olema! Tegelikult tunnengi, et motivatsiooni hetkel on, aga jaksu jääb väheks. Loodatavasti läheb varsti jahedamaks, mu ainus lootus :D
Võrratut nädalat kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar