Maraton joostud! :D

Eile oli mu suur päev - kell 9 hommikul anti start maratonile. Rajale läksin positiivsete emotsioonidega - olin küll põhimõteliselt nädal aega haige olnud, kuid uskusin kindlalt, et selle distantsi suudan ma läbida. Vahet ei olnud kas joostes või siis kõndides.

Stardipauk kostis ja 1400 inimest hakkas liikuma. Algusetuhinas sai joostud veidi kiiremini kui plaanis, millest tulenes kohe alguses ka veidi kõrgem pulss. Üritasin aeglustuda, kuid ei õnnestunud väga hästi. Selle asemel siis lihtsalt nautisin massiga koos kulgemist.
Esimesed 4-5 km jooksin nö üksi oma mõtetega. Siis jõudis järgi mulle 4:45 tempomeistrigrupp, kellega otsustasin kaasa minna (nendega koos ka ainuke pilt, kus veidi mind peal - paistab punane õlg valgete särkide vahel ;D http://www.spordiportaal.ee/?m2=22&c=101&id=30530). Kohe palju kergem hakkas ja sain justkui tuult tiibadesse. Alguses oli meid umbes 10 inimest, kellega sai aeg ajalt naljatatud või niisama kommentaare vahetatud. Mõtlesin, et on suurepärane päev maratoni jooksmiseks!
Umbes 15-16 km võtsin Taavi isa antud energiatableti. Suur aitäh talle - pärast  1-2 km möödumist tundsin sellist energiapuhangut, et kui grupp veidi kiirendas suutsin ilma pingutuseta kaasa minna :) Sellel maal hakkas ka parem reielihas veidi pingule kiskuma, aga ei midagi päris häirivat veel.
Esimese ringi viimases joogipunktis ootas ka Taavi, kellele naeratasin ja ütlesin, et kõik on suurepärane, jõuan kindlasti lõpuni :)

Möödas esimesed kilomeetrid
- ilmselgelt naudin

Pärast esimese ringi (21,1 km) läbimist oli meie 10ne grupp lagunenud ja alles jäi meid 4 - tempomeister, mina ja veel kaks meessoo esindajat. Tempomeister oli meil muidugi väga lahe ja heas vormis ka, sest tema jaoks tundus meie tempos jooksmine justkui jalutuskäik pargis :D Jätkasime teist ringi samas tempos, mis eelmistki olime jooksnud ja arutasime, kuna see kurikuulus haamer küll meid tabada võib - praegu tagasi mõeldes tundub, et ei tabanudki!
Alles 30 km tundsin mina, et läheb raskeks, sest juba mõlema reie lihased olid nii krambis, et iga jooksusamm tegi valu. Õnneks pakkus grupp nö õlatunnet, mis andis energiat juurde ning ei saanud ju kuidagi neist maha jääda.
Pärast 30 km hakkasin igas joogipunktis mõlemale reiele ja sääremarjadele vett viskama, mis leevendas piisavalt valu, et pidasin jälle jägmise punktini vastu. Üritasin nautida vaadet merele ja taamal paistvale Vanalinnale. Samas teadsin, et jooksu lõpp on Vanalinnas ja see tundus niiii kaugel :D
Joostes pidasin vastu kuni 37 km joogipunktini - siis tundsin, et enam ei jõua, tuleb veidi kõndida. Kõndisin täpselt 900m ja siis jooksin jälle 1,1km. Taas väike kõnnipaus, jooks, kõnd jne. Rajal sain ise ergutada kõndijaid ja pealvaatajad ergutasid mind. Üks hetk mõtlesin, et jooksen kuni selle joogipunktini, kus Taavi mind eelmine kord ootas. Aga võin kihla vedada, et teisel ringil nihutasid nad seda kaugemale (Taavi küll väidab, et nii see ei olnud :P), sest tundus, et sinna jõudmiseks kulus terve igavik. Nii ma siis kõndisin Taavist mööda, kes ergutas ja ütles, et alla 5h tuleb kindlasti!

Veidi enne lõppu

Enne lõppu tuli veel kaks tõusu läbida (ei tea, kuidas esimese ringi ajal neid ei märganud?). Pärast esimest tõusu tuli õnneks kohe ka langus ja selle alguses üks tüüp üritas ergutada "Hakka jooksma, hopp-hopp". Ma siis hõikasin talle, et sorry veel ei jõua, varsti. Aga ta ei andnud alla ja hõikas ühe korra veel...ja siis tuli langus kh õnneks ja jooksma ma jälle hakkasin. Viimasel tõusul jõudsin veel ühelt vabatahtlikult küsida, kes raja kõrval seisis, et miks nad selle tõusu küll lõppu panid?
JA oligi käes finishisirge. Ei uskunud, et enam lõpuspurti teha jõuan, aga üllatasin ennast ja suutsin tempot tõsta ning taas ühest jooksjast enne finsihit mööda minna. Lõpuajaks 4:47:50! Jeeee eesmärk täidetud!

Pärast jooksu nagu ka jooksu ajal olin ülevas meeleolus. Nii hea tunne oli lihtsalt. Ja see, et iga samm tekitas tunde, et keegi lõikab noaga mu jalalihaseid, ei vähendanud mu võidurõõmu! Hetkel enam ei mäleta ka, et rajal oleks väga raske olnud, nii et võin kindlalt öelda, et see oli mu esimene maraton mitmete seas :)

Täna hommikul võttis voodist välja saamine küll paar minutit aega ja liikumine on enam kui vaeva- ja valurikas, samas emotsioon on aga endiselt laes! Nüüd luban endale tõenäoliselt nädalakese trennipausi, sest keha on väsinud ning siis sean juba uued eesmärgid :)