Täna hommikul otsustasin enda poolt vihatud lõigutrenni asemel lihtsalt niisama jooksma minna. Ilma kella piiksumiseta, et "Speed up" või "Slow down". Lihtsalt joosta ja nautida päikeselist sügishommikut.
Marsruudiks valisin piirkonna, kus alustasin oma nö jooksjakarjääri. Tuli meelde, kuidas alguses olin enda üle nii uhke, et 4-5 km joostud sain. JA kuidas nö esimest korda 10 kilomeetrit jooksin. Meenutasin seda rõõmu ja uhkust, kui koju jõudes vanematele teatasin, et täna jooksin mina 10 km. JA nende uhkust minu üle ja kiidusõnu. Head mälestused.
Jooks ise oli ka mõnus. Kõrvus laulis imelise häälega Adele - jumaldan lihtsalt ta laule ja häält. Poole ajast paistis päike näkku ja kõik tundus tänu sellele nii helge. Uurisin puid, mis veel ei olnudki väga kollased/oranžid. Tuleb veel oodata aega, kui saab joosta, lehtedes sahistades.
Koju jõudes tundsin rahulolu ja energiat. Nostalgitseda (ja lihtsalt joosta) on ikka kuradi mõnus!
Ojaa, ma tean, millest sa kirjutad. Mul tuleb kiiremini joostes selline mõnus vabaduse tunne..ei vaata pulssi, ega midagi. Lihtsalt jooksed. :)
VastaKustutaSu pealkirja vaadates et uus eesmärk - tartu linna jooks, oli ka minu eesmärk, aga nüüd ma tunnen kuidas põlvekeder lõhub meniskit iga põlveliigutuse ajal ja jooks jääb ära kuni novembris arstile saab. Sulle sinna edu ja elan raja ääres kaasa.
VastaKustutaTäiega tervitan su plaani lihtsalt mõnu pärast joosta. Kui asja liiga kaua tehnilise ja rangena hoida, siis läheb kogu lõbu ju välja.
VastaKustuta