Teiseks osaks on tegeleda teemaga, mistõttu pere ülekaaluline on - tihti on selleks kas pereliikme surm, lahutus, allasurutud tunded vmt emotsionaalne värk. Selle osa jooksul enam vähem kõik pereliikmed nutavad (ka väga karmiilmelised tüübid) ja kallistavad ja on lõpus oi kui õnnelikud, et kogu ameerika nägi pealt nende peredraamat.
Saates on palju higi, pisaraid, karjumist ja karmi trenni tegemist.
Miks ma seda saadet ikkagi vaatama olen jäänud?
1) muudatus, mille perekond saavutab tavaliselt on lihtsalt nii hämmastav - 8 nädalaga kaotatakse keskmiselt 20 kg. Ja paha ei tee muidugi ka emotsionaalsete probleemide lahenemine
2) trenniosas saan kogu aeg pead vangutada ja mõelda, et nii ikka küll õige ei ole - maksimumpulsiga mitu päeva järjest mitmeid tunde trenni teha ei tundu just kõige parem mõte. Lisaks sellele, et süda saab ülekoormuse osaliseks, on võimalikud (ja mõnda on isegi ka näidatud:P) ka mitmed vigastused.
Ei usu, et ka sellise trenni puhul inimesed sportimist väga nautima hakkavad. Mina küll oma intervalle senini ei naudi, hoolimata sellest, et tean nende kasulikkust ja mida kõike veel :P
3) õppimisvõimalus - lisaks eelnevas lõigus välja toodud negatiivsele, saab saadet vaadates siiski juurde ka kasulike nippe. Jõuharjutusi, toitumissoovitusi jne
4) motivatsioon - hoolimata sellest, et muutus saavutatakse minu meelest läbi valede võtete, siis on see muutus siiski piisavalt inspireeriv ja saab mõelda: "Kui need pea 200-kilogrammised, ainult praetud kana, friikartulit ja muud kahjuliku söövad inimesed said hakkama, siis miks ei peaks mina?"
Nii et jah - kavatsen pärast maratoni jooksmist oma toitumise ja treeningplaani tõsiselt ette võtta. Mitte et mul oleks vaja nii hädasti kaalu langetada, kuid 5 kg vähem kaaluda meeldiks mulle küll väga ;) Ja seda mitte ajutiselt vaid läbi toitumisharjumuste muutmise (väga hästi on juba mõjunud kolm korda päevas normaalselt söömine :D) ja intensiivsemate treeningutega. Vaja on keha ülesse raputada!
Wish me luck ;)



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar