Saun, jooks, õppimine, jooks, õppimine...

Antud nädalat sai alustatud kokkamise, väikse hantlitõstmisega selle ajal ja saunatamise/jutustamisega.. Oma tüüpilist iga esmaspäevast BodyBumpi ei jõudnud küll teha, aga sellega on veel 3 päeva aega kah :P

Teisipäeva alustasin kella 8st kuni 13ni õppimisega ning vaatasin kurvalt aknast, kuidas taevas üha selgemaks läks ja päike välja tuli..aga mina ei saanud jooksma minna, sest pidin hoopis kooli minema - rattaga!

Rattaga sõitmisest veel nii palju, et esmaspäeval käisin ka rattaga koolis - vaatasin küll kodus, et esimene kumm veidi tühi, aga lootsin, et tee peale jäävates tanklates saab ikka täis pumbata...ohh seda üllatust kui avastasin, et ei saagi ja kumm üha tühjemaks jäi :O õnneks päästis mind ratta koju lohistamisest Taavi, kes tuli ja kummi täis pumpas :) my hero ;)
Muidugi kahjuks ei tegelenud ta mu kriiksuvate piduritega, mille pärast vahepeal piinlikkusest punastasin, kui nad üle tänava kostvat kriiksuvat häält tegid :P

Niih aga teisipäev oli käsil..pärast kooli käisin kinos - seekord "Rangot" vaatamas. Mu ootused olid vist liiga kõrgeks aetud, sest ei olnud üldse nii vahva kui lootsin :(

Aga pärast kino paistis ka veel päike ja sain minna 8 kilomeetrisele ringile! Taas peas vasardamas "tempo pole oluline pulss on põhiline" Nii ma siis jooksin ja kui pulss juba 160 näitas kõndisin paarkümmend meetrit. Kõike seda minu jaoks harjumatult aeglase tempoga. Kokku üks minut vähem kui tund aega. Aga kuradima hea enesetunne oli, kuna suutsin end siiski jooksma ajada pärast väsitavat päeva (H)

Eilne päev möödus taas kooli tähe all ning pärast kooli sain karbonaadi praadida, et isa kojutuleku puhul pidulikku söömaaega nautida ;) Jooksmine ei tulnud mõttessegi, aga sain 30 minutit vähemalt rattaga sõita jälle ja hästi poriseks saada :D

Täna, kuna teadsin, et tuleb kiire päev, otsustasin 7ks kella tirisema panna ja jooksmas ära käia. Kui silmad avasin ei paistnud akna taga midagi toredat olevat - kõik oli hall. Siiski panin jooksuriided selga, kella käe peale ning uksest välja! Enne veel kulutasin paarkümmend sekundit, et seadistada kell nii, et ta piiksuks kui pulss üle 152 peaks minema. Seda selleks, et ma ei peaks kogu aeg pulssi vahtima.

Uksest välja astudes võttis mind vastu mõnus soe udune hommik. Lehvitasin naabrimehele, kes leht võtmas käis..ta vaatas mind veidi kummalise näoga, ei tea küll miks 8-)

Hommikuti on Aardla tänaval täitsa hea joosta - pole liiga palju liiklust. Samas ühel hetkel oleks tahtnud, et oleks rohkem olnud autosid. Nimelt nägin, kuidas mingi oranzi jopega tüüp, kapuuts üle pea, teiste postkastidest lehti võttis..endal oli juba paras sületäis käes. Ei julgenud väga midagi kobiseda kah talle, vaatasin ainult üllatunud näoga otsa ja kiirendasin sammu...

Veidi aja pärast jõudsin oma lemmik teeni, mille avastamisest eelmisel nädalal rääkisin. Seal on eriti rahulik joosta, jääb tunne nagu jookseks kuskil külavaheteel...Kuna oli udu, siis mu kinnastele jäi vahepeal nii lahedalt sätendav kondents, mida jooksmise ajal imetlesin :D

Ainult kella piiksumine häiris vahepeal ja siis tegin paar kiirkõnni sammu, et pulssi jälle alla poole saada. Ajab ikka närvi see pulsiteema. Enda meelest jooksen niiii aeglaselt, aga süda leiab, et talle ikka ei sobi ja pumpab veidi liiga kiirelt :S On ikka jobu :D Kõige lahedam on see, et mulle tundub, et mu pulss ei sõltu üldse tegelikult tempost. Aga ma pole veel avastanud, mis teda tegelikult mõjutab. Peab vist endaga katseid läbi viima hakkama ;)

Kokkuvõttes oli jooks väga edukas ja kuidagi rahustav - võrratu algus ilusale päevale :)

Nüüdseks olen edukalt teinud ettekande Zimbardo Stanfordi vangla katsest, käinud verd andmas (nüüd ootab suur Fazeri šoklaad ja mu lemmikküpsised söömist.. nämmm) ja Suudlevates Tudengites Moekese vabatahtlike tänuõhtusöögil...Tuleb välja, et on kasulik alustada päeva jooksmisega, sest hetkel pole uneraasugi ja mõtlen mida veel teha võiks...lähen vist end ilukirjandusliku raamatu lugemisega premeerima :)