19.-24. aprill - tähtsündmuseks Kõrvemaa 16km!

Nagu eelmises postis ilmes, siis see nädal algas eelmisel nädala jooksmata jäänud pika jooksuga, millest sain positiivse süsti terveks nädalaks...Kahjuks see küll ei avaldunud mu treeningaktiivsuses :D

Kolmapäeval käisin tempojooksu tegemas - seekord 5,6km ja ajaks 32 minutit ja 6 sekundit. Võis igati rahule jääda. Ei tea kas olen eelnevalt maininud, aga tempojooksu esimene kilomeeter tuleb minu jaoks alati suure pingutusega, milles süüdi ilmselgelt see, et ei ole lihaseid piisavalt soojaks jooksnud. Nii ma siis võitlen enamasti kangete jalgadega ja sellel korral ka valutava kõhuga..Samas mida rohkem maad läbitud saab, seda kuidagi kergemaks läheb :) Nii et see peaks näitama küll, et olen võimeline pikemat maad jooksma ka tempokamalt.

Ülejäänud nädal kuni laupäevani möödus täielikult kooli ja muude kohustuste tähe all.. Ei leidnud kuskilt aega, et enne võistlust veel aeglane sörk teha..Nii ma siis lootsin, et võistluse jaoks tuleb kahepäevane puhkus kasuks. Samas sai päev enne Kõrvemaad 3,5h puid tassitud, mis vist ei tulnud kasuks, aga sellest täpsemalt võistluse kirjelduse juures..

Niih laupäeva hommikul kell 7:45 oli mul äratus, et jõuda ilusti kõht kohupiima koos puuviljadega täis süüa ja seejärel Ave ja ta vend peale võtta ning siht Kõrvemaa poole võtta. Sinna maad nii umbes 140 km.Hetkeks oli kahju, et Tallinnas ei ela..Aga õnneks sujus sõit ilma viperusteta ja nii mõnus oli üle pika aja maanteel sõita jälle :)
Kohale jõudsime 1,5h enne võistlust, aga see aeg ei tundunudki lõppkokkuvõtes nii väga pikk..Esmalt käisime administratsioonitelgist läbi, et ajavõtu kiip ja numbrimärk kätte saada. Siis läksime auto juurde tagasi, et kott (et oleks kuhugi autovõtit panna ikka..) pakihoidu viia. Sinna sai siis ka nö soojendusdress jäetud, kuna väljas oli päris palav.
Seejärel läksime rajaga tutvuma ja väikest sörki tegema. Esimeseks üllatuseks oli minu jaoks see, et rada algas kahe minu jaoks järsu mäega ja teiseks, et rada on mudane ja ühtlasi ka lumine/jääne...Ei olnud toredad üllatused :D Aa ja kõige toredam oli see, et mailile tulnud kirja järgi oleks pidanud jooksma ühe korra edasi-tagasi, aga koha peale selgus, et tuleb hoopis kaks 8 km ringi joosta ehk siis 4km ühele poole, siis sama teed tagasi ja ühe korra samamoodi veel :S Aga siiski ei lasknud end nendest faktidest häirida ja tegime lõbusas tujus kaasa soojendusaeroobikat ja olime Avega igati entusiastlikud enne stardipauku.
Kuna jooksjaid oli 700, siis pärast stardipauku kulus umbes minut enne kui üle stardijoone saime.. Minu algne plaan oli alguses aeglasemalt joosta ja siis lõpu poole kiirust lisada. Sellest kahjuks ei tulnud miskit välja. Kuna jooksin Avega koos, siis kuidagi kukkus nii välja, et pushisime mõlemad alguses üksteist tagant (Ave arvas, et mina teen tempot ja mina arvasin, et tema :D) Esimene kilomeeter sai küll normaalse kiirusega joostud - natukene üle 6 min/km - kuid edasi jooksime juba 5:40ga, mis minu treeningtemposid arvestades ilmselgelt kiire. Aga tollel hetkel ei tundnud see üldse nii.
Umbes 2-3 km juures hakkas eelmise päeva puudetassimine tunda andma (iga sammuga tundsin alaseljas valupistet, mis muutus lõpuks konstantseks valuks), mida õnnestus aga edukalt eirata ja see "kadus" u 7 km ära..minu õnneks..
Aga see valu asendus pärast esimese ringi lõppu pissihädaga, mis tegi alguses mulle nalja ja lõpus enam nii tore siiski ei olnud :DMetsavahele aga siiski ka ei läinud:P Kilomeeter pärast esimese ringi lõppu ütlesin ka Avele, et ta võib oma tempos edasi minna, mina enam kaasa tulla ei jõua...Sellest hetkest langes kiirus ka üle 6 min/km. Kõik need tõusud, mis teiste jaoks tundusid lihtsad olevat, olid minu jaoks, kes ma olen harjunud laugel jooksma, väga rasked. Jalad muutusid raskeks ja püüdsin igati mitte keskenduda sellele, et valus on..Möödudes järjekordsest kõndijast tekkis täiega ahvatlus ka ise seda teha, kuid suutsin suutsin siiski edasi joosta, kuna teadsin, et pärast jooksma hakata on veel raskem. Siiski pean tunnistama, et tagasipööramise mäkke ma kõndisin ja veel umbes 3 - aga pean tunnistama, et pärast oli kergem joosta, kui tõenäoliselt siis kui ma oleks oma jõuvarusid mäest üless jooksmisele kulutanud. Nii et jah põhimõtteliselt viimased 5-6 km olid minu jaoks tõeline eneseületus :D Hoolimata sellest kui raskelt need viimased kilomeetrid minu jaoks möödusid suutsin ma siiski viimasel kilomeetril end ületada ja tempot teha ja enda enesetundele vastava spurdi teha viimased 50 m :D
Pärast finishijoone ületamist sain ma suurepäraselt aru sportlastest, kes end pikali viskasvad - oleks ka täiega tahtnud. Samas olid mul finishis kohe vastas Ave (lõpetas 5 minutit enne mind - väga tubli!) ja ta vend (ajaks 1:15!), kes ulatasid mulle  0,5l veepudeli, mille ma minutiga alla kulistasin :D Ja nende toetus oli nii mõnus, et ei visanud end ikka pikali vaid kõndisin veidi ringi ja siis tuli pissihäda meelde ning seejärel liikusin kiirema sammuga juba WC poole :P Ametlikuks lõpu ajaks tuli 1h ja 35 minutit - võiks nagu peaaegu, et rahule jääda vist :D
Üldine emotsioon oli pärast jooksu väga mõnus, kuigi olgem ausad, olin endas veidi pettunud, et liiga kiiresti alustasin ja oma võimeis üle hindasin. Samas saan 2 nädala pärast Tartu Maratonil sellega arvestada ja üritada end ikka tagasi hoida.

Aga jooksust veel tähelepanekuid:
- kuna pool maad sai päikese poole joostud ja oli mudu palav siis 5st joogipunktist 3s viskasin ma endale vett näkku - oi kui mõnus, kindlasti kasutan seda võtet ka järgmistel võitslustel
- u 4km enne lõppu jäi silma tüüp, kes u minuti kõndis, mille ajal temast mööda jooksin ning seejärel spurtis ta mingi aja pärast minust jälle mööda:D ja nii suht pikka maad..lõpu poole ta vist enam spurtida ei jõudnud, sest minust ta enam mööda ei läinud
- mu kell näitas lõpus, et peaksin veel 300 m jooksma ehk tema meelest oli rada lühem, kui pidi olema..
- saun koos pikemaajalisemate jooksjatega on pärast sellist võistlust ideaalne!
- edaspidi tuleb rohkem mägisemaid treeningmarsruute valima hakata, sest mudu jään ka tulevikus samamoodi jänni nende tõusudega. Igati hea motivaator!

Kokkuvõttes võiks nii palju öelda, et sain tänu sellele jooksule väga palju targemaks ja ootan juba põnevusega 8. maid, et saaks 23 km jooksma minna!