Eile toimus mu selle hooaja esimene võistlus. Eelmisel päeval tundsin, et parem puus on jälle õrnalt valutama hakanud ning kartsin, et see hakkab joostes häirima. Sama mõte püsis ka laupäeval.
Võistlus algas alles 13:30, nii et oli pool päeva aega askeldada. Sai pesu pestud, koristatud ja videoloenguid kuulatud..ja siis läks kiireks nagu ikka. Starti jõudsin 10 minutit varem ning kuna sadas lund ning puhus tuul, siis istusin viimase hetkeni soojas autos. Seekordne start oli huvitav - korraldaja lihtsalt hakkas sekundeid lugema ja ütles start. Ei mingit stardipauku.
Stardis lidusin koos teistega kaasa - tempoga alla 5 min/km. Algus oli mäest alla minek ka ja seetõttu oli kerge. Lumesadu ja vastutuul ei häirinud kordagi võistluse ajal - ilm oli jooksmiseks super!
Selle võistluse puhul oli erakordseks see, et mul oli isiklik "jänes" kaasas. Nimelt otsustas Taavi isa, et jookseb lihtsalt trenni mõttes minuga kaasa ja ei võta võistlusest osa. Nii ta siis jooksis enamuse distantsist minust meeter-kaks ees pool ja jälgis, et ma tal ikka sabas oleksin. Lõpu poole jooksime ka külg-külje kõrval, kui mind oli vaja rohkem motiveerida.
Oi kui hea oli niimoodi tempot hoida ja motivatsioon oli ka laes. Alguses küll mõtlesin, et nii kiirelt joostes ma küll lõpuni välja ei jõua. Mida rohkem aga kilomeetreid selja taha jäi, seda tõenäolisem tundus, et pean samas tempos lõpuni vastu.
Lisamotivatsiooni jagasid ka vanemad ja Taavi, kes iga paari kilomeetri järel autost lehvitasid või siis spordijooki pakkusid. Üheks kilomeetriks jälle uus energialaeng sees :)
Rada mulle väga meeldis - alguses oli langusi ja ka tõuse ning tegu oli ka nö mu kodurajaga. Kõige rohkem kartsin Tatra oru tõusu aga see oli suhteliselt kerge isegi (regulaarne Jakobi mäest ülesse jooksmine tuleb kasuks). Palju raskem oli järgmine pikk väikse tõusunurgaga künkast ülesse jooksmine. Raske oli ka pikk sirge enne Lennu teele ära keeramist - üksluine ühtlane lõik. Tempo ka langes seal 15-20 sek/km. Üless-alla on palju lõbusam (mis sest et raskem).
Tõeliselt raskeks läks ka seekord. Umbes 3 km enne lõppu tundsin, et pealmised reielihased on ikka väga valusad. Tempos aga alla ei lasknud tänu "jänesele" ja ühest maratoonarist mööda jooksmise võimalusele. Jõudes Tamme staadioni Raudtee tänava poolse väravaääreni, kust oli jäänud veidi üle kilomeetri, ootasid jälle Taavi ja vanemad. Taavi ütles, et kui nüüd gaasi anda, siis jõuab alla 2 tunni!! Priit siis küsis, et kas vaja oodata või tempot ees teha. Ilmselgelt ütlesin, et tempot teha, kuid reielihased ütlesid midagi muud. Andsin endast aga parima ja nö lõpuspurdi tegin ka. Ajaks siiski 2:01:01.
Oi kui õnnelik ma olin! Uus isiklik rekord 3 minutilise parandusega poolmaratonis ja kohe hooaja esimesel võistlusel. Puusavalu ka jooksu ajal meelde ei tulnud. Mida veel tahta?!
Mis siit järeldub?
1) järjepidev trenn on võti headeks võistlusteks (ja tulemusteks)
2) mäkkejooksud on olulised
3) isiklikud toetajad on parimad motivatsiooniallikad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar