Fartlek ja laiskus

Eile oli treeningplaanis kirjas 45-minutiline Fartlek. Kalendrisse kirja pandud ajal astusin uksest välja, kuigi mõte töötas trennitegemise vastu. Samuti keha ei tahtnud kuidagi nõustuda sellega, et peab jooksma. Jalad olid rasked ja väsinud, särtsu ei olnud üldse. Tundus võimatuna, et paar päeva tagasi jooksin poolmaratoni 2h ja 1 minutiga...
Imelik oli selle kõige juures see, et väsimustunne oli kõige märgatavam just aeglaste lõikude puhul ja kiiremate ajal tuli nagu uus hingamine. Kiiremad olid muidugi ka lühemad, kuid suutsin määratud kiirusega ära joosta.  Järeldus: tuleb üldiselt kiiremini jooksma hakata.
Koju jõudes tundsin end igatahes, kui tühjakspigistatud sidrun. Väsimus kestis kogu õhtu ja seetõttu jäi kaks planeeritud tegevust ära.

Laiskusest ka veidi. Tänaseks oleks pidanud mul olema 3 korda joostud ja üks kord jõutrenni tehtud. Üks jooks on hetkel vahele jäänud, kuna
1) pole ammu ennast nii väsinuna tundnud (eile tundus hea mõttena kell 20 voodisse minna, õnneks magama jäin siiski poolteist tundi hiljem..)
2) mõtlemine töötab igati trennitegemise vastu - lihtne on endale põhjendada, et kuna käisin just võistlusel, mis kurnas keha, siis võin endale nö ühe puhkepäeva lubada...ja nii see algab
Ka eile oli vaimselt end raske jooksma sundida. Olen tähele pannud, et kui juba üks trenn vahele jääb, tuleb las-minna suhtumine. Loodan, et tänu eilse jooksuga see suhtumine veidi väheneb ja suudan lõuna ajal siiski vajaliku jõutrenni ära teha ning kiirkõnniga kooli ja tagasi käia. Wish me luck!