Esmaspäevane jooks oli päris edukas - pulss oli algul lausa alla 140 löögi/minutis. Lisaks sai enam vähem normaalse tempoga joosta ka. Lõpus küll väsisin natukene ära ja pulss läks ka ülesse (asi ei olnud üldse selles, et tõus oli :P), aga üldiselt võis jooksuga rahule jääda.
Järgmine jooks oli kolmapäeval - intervallid, mu lemmikud (ausalt). Intervallide ja tempojooksu puhul on tore see, et täpselt on teada missugune pingutus on ette nähtud - tempo on täpselt paigas ja distants ka kindel. Seekord oli jälle 5x800m. Kuna väljas oli taaskord lämbe ja palav, siis jaksu väga ei tundunud olevat, aga tempo selle tõttu ei kannatanud.
Ajad siis järgnevad:
4:19
4:22
4:15
4:09
4:15 (viimase lõigu ajal olin juba päris väsinud...)
Eelmise korraga võrreldes küll olin veidi aeglasem. Arvestades aga ilmaolusid, siis võisin endaga rahule jääda.
Pärast kolmapäevast trenni sain 2 päeva puhata jälle, kuna päevaplaani ei saanud kuidagi sobitada jooksmist. See suvi pole ma hommikujooksu rutiini ka kuidagi sisse saanud, sest ärkan 9 ajal ja siis kõht tühi või väljas juba päris soe :D Nii saabki alles pärast 20-21 jooksma minna, et oleks vähegi normaalne, aga sellel kellaajal on juba nii palju muid asju teha ju (A)
Aga laupäeva õhtul millegi pärast õnnestus - oleks pidanud minema tempojooksule. Kuna olin aga eelneval päeval verd andmas käinud, siis ei tundunud, et sellega hakkama saaksin. Pulss oli algul küll täitsa normaalne, aga kuidagi uimane oli ja nõrkus peal. Kokku jooksin 8,85 km, millega võis täitsa rahule jääda. Riia mäest jooksin ka jälle ülesse.
Täna oleks pidanud olema siis uue distantsi vallutamine - 32 km. Taaskord pidin ootama kuni 20:30ni, et saaks minna. Päev otsa püüdsin laadisin energiat. Lisaks pidin glükoositablette ostma, aga selgus, et apteek kinni. Nii ma siis sõin selle asemel täpselt enne jooksma minemist 1,5 rida šokolaadi - ei olnud üldse hea mõte. Pärast kõht valutas sellest ja iiveldas ka veidi..muidugi see võis ka vere andmisest tulla. Põhimõtteliselt lõi pulsi kohe algul ülesse ja maru kahtlane oli olla (dizzy). Lootsin aga, et läheb üle ja tuleneb eelnevalt tarbitud toidust. Kui pulss hakkas 170le lähenema, siis otsustasin jalutada ning jalutades enamus ajast ka möödus.
Vahepeal olin suht nutma hakkamise ääre peal, sest esiteks enesetunne oli nii halb, kõndidagi oli raske ja endas olin ka vääga pettunud. Õnneks liitus minuga jälle Taavi, tänu kellele suutsin vähemalt 21 km läbida ehk jalutasin pea 3 h (millest jooksin siis umbes 10 km). Kuid isegi jalutades oli vahepeal hapniku puuduse tunne ja rääkides hingeldasin. Tõenäoliselt tulenes eelnev kõik vere andmisest - madal hemoglobiin...Koju jõudes olin näost valge kah :P
Eks homme teen järele jäänud 11 km tasa...pole küll väga õige, aga täna ei oleks mul sellest mingit kasu olnud. Oleks tõeline enese piinamine olnud.
Hetkel loodan, et järgmine nädal on veidigi edukam. Mudu pean tõsiselt mõtlema selle üle, kas olen ikka maratoniks valmis ja äkki peaksin ümber registreeruma...Aga püüan ikka positiivsust säilitada. Saab vähemalt alates reedest erinevates uutes (Tallinnas, Peipsi ääres...) kohtades joosta, mis peaks ju piisavalt motiveeriv olema! Tegelikult tunnengi, et motivatsiooni hetkel on, aga jaksu jääb väheks. Loodatavasti läheb varsti jahedamaks, mu ainus lootus :D
Võrratut nädalat kõigile!
esmaspäev, 11. juuli 2011
esmaspäev, 4. juuli 2011
10. nädalat maratonini - motivatsioon auuu?
Nii hea, et eelmine nädal oli ametlikult ka lõdvestusnädal - ei suutnud taas rohkem kui 4 korda jooksmas käia ning pikk jooks oli ka ainult poolenisti pikk.
Kolmapäeval sai käidud FB jooksutrennis, mis oli väga heaks vahelduseks tavalisele intervalltreeningule. Tempokalt läbitud distants oli kindlasti küll poole lühem, aga see eest sai palju kiiremini joosta. Lisaks veel igasuguseid harjutusi teha, mis on väga kasulik. Üldiselt võis trenniga rahule jääda ja kindlasti püüan ka see kolmapäev platsis olla...võib-olla aga teen eelnevalt või siis pärast paar kiirendust lisaks 8-)
Neljapäev ja reede möödusid puhkuse tähe all. Ei olnud jõudu ega tahtmist end jooksurajale vedada. Vot nii laisk olingi! Aga tegelikult andis hoopis pühapäevane jooks vist endiselt tunda, sest väiksed ületreeningu märgid olid ka - söögiisu polnud, süda puperdas vahepeal ja midagi veel, mida enam ei mäleta :D Nii et usun, et oli igati õigustatud kahepäevane puhkus.
Laupäeval tundus kell 11 olevat just õige aeg jooksma minemiseks - taevas oli ju pilvitu, päike säras ning temperatuur oli 25 kraadi juures :D Õnneks läksin vähemalt terviserajale jooksma, kus enamuse ajast oled puude all vilus. Sinna jooksmine aga nii mõnus ei olnud, sest paari sammuga juba higi voolas ja paalav oli :D Pargis aga tegin sellist süsteemi, et puude all jooksin ja seal kus päike oli (mingi 200-400m lõik) kõndisin. Töötas mu meelest hästi, sest keskmine pulss tuli mõnusalt madal - 148 bpm. Enne viimase ringi lõppu helistas õde, et jookse mu juurde ja lähme ruttu randa päikest võtma. Seetõttu jäi küll 2,7 km võrra mu jooks lühemaks, aga ei kahetsenud küll, et lõõskava päikesega tagasi joosta ei saanud :P
Pühapäeval ootas siis puhkusenädalale kohaselt ees veidi lühem pikk jooks - algse plaani järgi nii umbes 2 h või 20 km. Päev otsa lebotasin niisama ja siis tuli meelde, et peaks jooksma ju ka täna minema. Mõeldud, tehtud. Suht alguses kohe nägin tumesiniseid pilvi lähenemas, aga mõtlesin, et vast ei hakka sadama. Pool teed mõtlesin niimoodi ja siis läks mölluks :D Üle pika aja jälle korralik sahmakas, mille saatel sain siis kiire tempoga koju lipata, et mitte Taavi iPodi ära uputada. Mudu oleks võinud joosta küll - oleks saanud ju lausa lisaraskusega, kuna tossud olid täiesti läbiligunenud. Aga eks nii juhtub kui Võru tänav uputab ja igasse lompi (mõni oli isegi poole põlveni vähemalt) sisse "hüpata". Nii mul jäigi jooks lühikeseks - 10 km ühe tunni ja 6 minutiga.
Nüüd olen tõenäoliselt eelmise pühapäeva pikast jooksust pärast sellist mõnusalt lebot nädalat taastunud ja täna peaks jälle jooksurajale minema. Tulingi siia taas motivatsiooni otsima, sest mudu vist küll ei viitsiks. Aga kui juba välja kuulutan siin, et lähen teen väikse tiiru, siis ka seda teen. Igati kasulik!
Eelmise kuu kokkuvõte kah lõppu:
Joostud - 155,3 km ajaga 17:43:11
Rattaga sõidetud - 3 korral kokku 20,4 km (lisaks niisama sõitmised...)
Jõutrenni tehtud - 2 korda
Kokku sporti tehtud 20 tundi.
See kuu proovin tublim olla!
Kolmapäeval sai käidud FB jooksutrennis, mis oli väga heaks vahelduseks tavalisele intervalltreeningule. Tempokalt läbitud distants oli kindlasti küll poole lühem, aga see eest sai palju kiiremini joosta. Lisaks veel igasuguseid harjutusi teha, mis on väga kasulik. Üldiselt võis trenniga rahule jääda ja kindlasti püüan ka see kolmapäev platsis olla...võib-olla aga teen eelnevalt või siis pärast paar kiirendust lisaks 8-)
Neljapäev ja reede möödusid puhkuse tähe all. Ei olnud jõudu ega tahtmist end jooksurajale vedada. Vot nii laisk olingi! Aga tegelikult andis hoopis pühapäevane jooks vist endiselt tunda, sest väiksed ületreeningu märgid olid ka - söögiisu polnud, süda puperdas vahepeal ja midagi veel, mida enam ei mäleta :D Nii et usun, et oli igati õigustatud kahepäevane puhkus.
Laupäeval tundus kell 11 olevat just õige aeg jooksma minemiseks - taevas oli ju pilvitu, päike säras ning temperatuur oli 25 kraadi juures :D Õnneks läksin vähemalt terviserajale jooksma, kus enamuse ajast oled puude all vilus. Sinna jooksmine aga nii mõnus ei olnud, sest paari sammuga juba higi voolas ja paalav oli :D Pargis aga tegin sellist süsteemi, et puude all jooksin ja seal kus päike oli (mingi 200-400m lõik) kõndisin. Töötas mu meelest hästi, sest keskmine pulss tuli mõnusalt madal - 148 bpm. Enne viimase ringi lõppu helistas õde, et jookse mu juurde ja lähme ruttu randa päikest võtma. Seetõttu jäi küll 2,7 km võrra mu jooks lühemaks, aga ei kahetsenud küll, et lõõskava päikesega tagasi joosta ei saanud :P
Pühapäeval ootas siis puhkusenädalale kohaselt ees veidi lühem pikk jooks - algse plaani järgi nii umbes 2 h või 20 km. Päev otsa lebotasin niisama ja siis tuli meelde, et peaks jooksma ju ka täna minema. Mõeldud, tehtud. Suht alguses kohe nägin tumesiniseid pilvi lähenemas, aga mõtlesin, et vast ei hakka sadama. Pool teed mõtlesin niimoodi ja siis läks mölluks :D Üle pika aja jälle korralik sahmakas, mille saatel sain siis kiire tempoga koju lipata, et mitte Taavi iPodi ära uputada. Mudu oleks võinud joosta küll - oleks saanud ju lausa lisaraskusega, kuna tossud olid täiesti läbiligunenud. Aga eks nii juhtub kui Võru tänav uputab ja igasse lompi (mõni oli isegi poole põlveni vähemalt) sisse "hüpata". Nii mul jäigi jooks lühikeseks - 10 km ühe tunni ja 6 minutiga.
Nüüd olen tõenäoliselt eelmise pühapäeva pikast jooksust pärast sellist mõnusalt lebot nädalat taastunud ja täna peaks jälle jooksurajale minema. Tulingi siia taas motivatsiooni otsima, sest mudu vist küll ei viitsiks. Aga kui juba välja kuulutan siin, et lähen teen väikse tiiru, siis ka seda teen. Igati kasulik!
Eelmise kuu kokkuvõte kah lõppu:
Joostud - 155,3 km ajaga 17:43:11
Rattaga sõidetud - 3 korral kokku 20,4 km (lisaks niisama sõitmised...)
Jõutrenni tehtud - 2 korda
Kokku sporti tehtud 20 tundi.
See kuu proovin tublim olla!
laupäev, 2. juuli 2011
Väga hea maratoni quote
"No doubt a brain and some shoes are essential for marathon success, although if it comes down to a choice, pick the shoes. More people finish marathons with no brains than with no shoes."
- Don Kardong
Vähemalt pani mind naerma :)
- Don Kardong
Vähemalt pani mind naerma :)
teisipäev, 28. juuni 2011
8. nädala algus alustatud madala pulsiga
Viimane postitus lõppes eriti "rõõmsa" tooniga. Järgmisel päeval aga ei olnud eelmise päeva valust enam peaaegu et midagi alles - veidi jalad olid kangemad kui tavaliselt, aga mudu oli igati viimasepeal enesetunne. Olin ju eelmine päev siiski jooksnud tervelt 29 km - ainult 13 km vähem kui 11. septembril jooksma pean. Nüüd usun kindlalt, et saan sellega hakkama ;)
Eile end siiski jooksurajale vedama ei hakanud. Andsin lihastele taastumisaega. Õhtu poole jalutasin ainult u. 3 km poodi ja tagasi, et saaks pärast toorsuitsu peekoniga maiustada ;)
Täna aga sain õhtul poole kümnest laiskusest enam vähem võitu ja otsustasin pulsihoidmisjooksu teha. Mingit kindlat plaani ei olnud, et kui palju ja mis rada, aga nii ongi enamasti põnevam. Kahjuks seekord ei olnud. Pulss oli küll hämmastavalt madal (vahepeal näitas lausa 138 bpm), kuid laiskus oli peal, motivatsiooni jooksmiseks polnud ja kuidagi igav oli lihtsalt. See on see kui oled end kõrge pulsiga ära harjutanud...
Lisaks olid kindlasti jalad siiski pühapäevast veel väsinud, tuleb nüüd veidi aega rahulikumalt võtta lihtsalt.
Homme intervallide asemel lähengi hoopis FB trenni ja loodan, et koos teiste jooksjatega treenimine innustab veidi ning saan vana hoo sisse jälle. Hetkel tundub väike mõõn olevat. Õigel ajal vähemalt, sest hetkel nö puhkuse nädal. Mis siis väljendub selles, et pühapäeval tuleb ainult u 22 km joosta :P
Sportliku nädalat kõigile!
Eile end siiski jooksurajale vedama ei hakanud. Andsin lihastele taastumisaega. Õhtu poole jalutasin ainult u. 3 km poodi ja tagasi, et saaks pärast toorsuitsu peekoniga maiustada ;)
Täna aga sain õhtul poole kümnest laiskusest enam vähem võitu ja otsustasin pulsihoidmisjooksu teha. Mingit kindlat plaani ei olnud, et kui palju ja mis rada, aga nii ongi enamasti põnevam. Kahjuks seekord ei olnud. Pulss oli küll hämmastavalt madal (vahepeal näitas lausa 138 bpm), kuid laiskus oli peal, motivatsiooni jooksmiseks polnud ja kuidagi igav oli lihtsalt. See on see kui oled end kõrge pulsiga ära harjutanud...
Lisaks olid kindlasti jalad siiski pühapäevast veel väsinud, tuleb nüüd veidi aega rahulikumalt võtta lihtsalt.
Homme intervallide asemel lähengi hoopis FB trenni ja loodan, et koos teiste jooksjatega treenimine innustab veidi ning saan vana hoo sisse jälle. Hetkel tundub väike mõõn olevat. Õigel ajal vähemalt, sest hetkel nö puhkuse nädal. Mis siis väljendub selles, et pühapäeval tuleb ainult u 22 km joosta :P
Sportliku nädalat kõigile!
57,4 km 7. nädalal joostud - pikim jooks 29km!
Taaskord üks tegus nädal möödunud ja uus alganud. Eelmine nädal küll nii edukalt ei alanud. Seoses mu enda ja õe lõpetamisega, mis tõttu jõudsin jooksma alles kolmapäeval.
Kolmappäeval nägi plaan ette 5x800m intervalli, mis oli oodatust edukam. Jaksu jätkus, tempo oli piisav ja enesetunne pärast suurepärane. Ajad siis järgnevad:
1 - 4:17 (tempo 5:12)
2 - 4:22 (5:28, algas tõusuga)
3 - 4:08 (5:10)
4 - 4:11 (5:13)
5 - 4:08 (5:11)
Igati korralikud ajad mu meelest. Kell sai jälle piiksuda "Slow down", mis alati innustab hoogu mitte maha võtma:P Eriti kui veel jaksu on ja seekord oli mõnuga!
Neljapäeval tegin pulsihoidmisjooksu 7,3 km. Jooksin oma lemmikul rajal, võimalikult madala pulsiga. Lõpp kokkuvõttes siis keskmine pulss 155 bpm ja tempo täiesti arvestatav 6:42 min/km. Rohkem selle jooksu kohta muud ei oska öelda, kui et pärast liigutamist maitses jaaniliha veidi paremini küll :P Ja muidugist rabarberikook...mmm
Reedel tegin tempojooksu 11,13 km (ei tea miks sellise imeliku distantsi käskis kell teha - mina ju ometi seda ise ei sisestanud (a), tegelt oleks pidanud 11,3km olema). Alguses oli laiskus peal ja mõtlesin missugune oleks kõige lihtsam rada selle jooksu tegemiseks. Aga kui paarkümmend meetrit joostud oli, sai selgeks et on väga hea päev tempojooksuks. Jalad olid kerged ja tundus nagu lendaksin. Seetõttu otsustasin ikka Riia mäest ülesse ja üle estakaadi silla jooksmise kasuks, mis oli hea mõte.
Jooksmise ajal aga läks mul nö arvutamine sassi ja kolmel korral tegin nö tempokiirendust enne viimast/viimaseid kilomeetreid. Esimest korda tõstsin tempot 7 km, kuna jalad tundusd lihtsalt nii kerged all. Ruttu aga tulin mõistusele ja teadvustasin endale, et 4 km tuleb samas tempos veel püsida, et ei ole mõtet üle pingutada.
Siis tõstsin uuesti tempot 9 km lõpus, sest kell pidi järgmise asjana näitama 10 of 11 - ehk siis ma mõtlesin, et viimane kilomeeter, aga tegelt tuleb ju 11 km ka ära joosta :D
Nii et jah sai veidi tempoga mängitud, aga kahjuks just ei tulnud. 11, 13 km jooksin ajaga 1:03:53 - usun, et mu seniaja rekord ;) Koju jõudes olin enda üle igatahes maru uhke (H)
Pühapäeval ootas mind ees siis senise elu pikim jooks taaskord - seekord 29 km. Enne jooksule minekut olin jõudnud koju just Tamsalust, kus oli bakalõpupidu. Õnneks olin piisavalt magada saanud ja rongis tegin ka väikse uinaku. Koju jõudes sõin kartuli lihakastmega ja paarsada grammi maasikaid ning teel ma olingi. Minu õnneks oli Taavi nõus seekord rattaga mul kõrval sõitma ning ta oli ka suurepärast eeltööd teinud marsruudi koostamisega. Ilma temata poleks ma kindlasti kogu distantsi läbinud ja kindlasti mitte sellise tempoga (6:38 min/km)
Põhimõtteliselt sai alguses siis veidi kõhtu valutatud, sest ma siiski alles just sõin. Varsti kadus see ära ning siis sai jooksmist ja Taavi seltskonda nautida. Taavi oli pööramiskohtade vahelised kilomeetrid kirja pannud ja siis hoidis mind kursis terve jooksu aja, et palju nüüd järgmise sihini. Täitsa mõnus oli niimoodi joosta, et keegi on seltskonnaks kaasas, kilomeetrid möödusid kindlasti palju kiiremini...
Aga noh olgem ausad, ei olnud see jooks just mee lakkumine. Veidi enne 20 km hakkasid põlved valutama, siis juba igasugu muud lihased. Lisaks hõõrusid mõlemad käed vastu pluusi, nii et mul on nüüd suured latakad ärahõõrutud nahka käsivarte all. Üks hetk tundus kõik mõttetu ja mõtlesin, et miks ma seda üldse teen :D Taavi ei ole just kõige parem ergutuskõneleja kah...mind väga külm vahutav õlu raja lõpus ei motiveeri ju:P
Aga kui keerasime pärast u 22 km Ülenurme vahele, siis mõtlesin - ainult 7 km ju jäänud, seda nii vähe võrreldes joostud maaga. I can do it! Ja noh lisamotivatsiooniks mõtlesin, et viimase km võin ju kõndida kah...pulsi alla saamiseks või nii (A) Aga ei olnudki lõpp kokkuvõttes seda kilomeetrit kõndida vaja...Oli küll vääga valus joosta, aga alla ka anda ei tahtnud. Lõpuks lõpetasin jooksmise 300-400 m enne 29 km... See oli jube hetk - nii kui lõpetasin vajusin esiteks seljast täiesti kössi, karjusin valust (vaadati veits imelikult mind, aga mul oli lihtsalt nii kuradi valus, et ei huvitanud..) ja lonkasin vaikselt kodu poole edasi. Pole elu sees sellist valu tundnud, aga noh saavutustunne veidi leevendas kindlasti.
Kulutasin kokku ära pea 1800 kcal, kuid jooksu ajal tarbisin ainult 1 l vett...nii et energiadefitsiit oli päris suur - huuled olid igatahes lillad ja maru naljakas oli olla:D Käisin aga saunas ära, tegin veidi endale massasi ja sõin nii palju kui suutsin...korraks hakkas parem küll. Siis aga hakkas iiveldama ja kõhtu krampi kiskuma nagu mitte kunagi varem. Igati mõnus see maratoniks treenimine ikka! Soovitan kõigile:D
Kolmappäeval nägi plaan ette 5x800m intervalli, mis oli oodatust edukam. Jaksu jätkus, tempo oli piisav ja enesetunne pärast suurepärane. Ajad siis järgnevad:
1 - 4:17 (tempo 5:12)
2 - 4:22 (5:28, algas tõusuga)
3 - 4:08 (5:10)
4 - 4:11 (5:13)
5 - 4:08 (5:11)
Igati korralikud ajad mu meelest. Kell sai jälle piiksuda "Slow down", mis alati innustab hoogu mitte maha võtma:P Eriti kui veel jaksu on ja seekord oli mõnuga!
Neljapäeval tegin pulsihoidmisjooksu 7,3 km. Jooksin oma lemmikul rajal, võimalikult madala pulsiga. Lõpp kokkuvõttes siis keskmine pulss 155 bpm ja tempo täiesti arvestatav 6:42 min/km. Rohkem selle jooksu kohta muud ei oska öelda, kui et pärast liigutamist maitses jaaniliha veidi paremini küll :P Ja muidugist rabarberikook...mmm
Reedel tegin tempojooksu 11,13 km (ei tea miks sellise imeliku distantsi käskis kell teha - mina ju ometi seda ise ei sisestanud (a), tegelt oleks pidanud 11,3km olema). Alguses oli laiskus peal ja mõtlesin missugune oleks kõige lihtsam rada selle jooksu tegemiseks. Aga kui paarkümmend meetrit joostud oli, sai selgeks et on väga hea päev tempojooksuks. Jalad olid kerged ja tundus nagu lendaksin. Seetõttu otsustasin ikka Riia mäest ülesse ja üle estakaadi silla jooksmise kasuks, mis oli hea mõte.
Jooksmise ajal aga läks mul nö arvutamine sassi ja kolmel korral tegin nö tempokiirendust enne viimast/viimaseid kilomeetreid. Esimest korda tõstsin tempot 7 km, kuna jalad tundusd lihtsalt nii kerged all. Ruttu aga tulin mõistusele ja teadvustasin endale, et 4 km tuleb samas tempos veel püsida, et ei ole mõtet üle pingutada.
Siis tõstsin uuesti tempot 9 km lõpus, sest kell pidi järgmise asjana näitama 10 of 11 - ehk siis ma mõtlesin, et viimane kilomeeter, aga tegelt tuleb ju 11 km ka ära joosta :D
Nii et jah sai veidi tempoga mängitud, aga kahjuks just ei tulnud. 11, 13 km jooksin ajaga 1:03:53 - usun, et mu seniaja rekord ;) Koju jõudes olin enda üle igatahes maru uhke (H)
Pühapäeval ootas mind ees siis senise elu pikim jooks taaskord - seekord 29 km. Enne jooksule minekut olin jõudnud koju just Tamsalust, kus oli bakalõpupidu. Õnneks olin piisavalt magada saanud ja rongis tegin ka väikse uinaku. Koju jõudes sõin kartuli lihakastmega ja paarsada grammi maasikaid ning teel ma olingi. Minu õnneks oli Taavi nõus seekord rattaga mul kõrval sõitma ning ta oli ka suurepärast eeltööd teinud marsruudi koostamisega. Ilma temata poleks ma kindlasti kogu distantsi läbinud ja kindlasti mitte sellise tempoga (6:38 min/km)
Põhimõtteliselt sai alguses siis veidi kõhtu valutatud, sest ma siiski alles just sõin. Varsti kadus see ära ning siis sai jooksmist ja Taavi seltskonda nautida. Taavi oli pööramiskohtade vahelised kilomeetrid kirja pannud ja siis hoidis mind kursis terve jooksu aja, et palju nüüd järgmise sihini. Täitsa mõnus oli niimoodi joosta, et keegi on seltskonnaks kaasas, kilomeetrid möödusid kindlasti palju kiiremini...
Aga noh olgem ausad, ei olnud see jooks just mee lakkumine. Veidi enne 20 km hakkasid põlved valutama, siis juba igasugu muud lihased. Lisaks hõõrusid mõlemad käed vastu pluusi, nii et mul on nüüd suured latakad ärahõõrutud nahka käsivarte all. Üks hetk tundus kõik mõttetu ja mõtlesin, et miks ma seda üldse teen :D Taavi ei ole just kõige parem ergutuskõneleja kah...mind väga külm vahutav õlu raja lõpus ei motiveeri ju:P
Aga kui keerasime pärast u 22 km Ülenurme vahele, siis mõtlesin - ainult 7 km ju jäänud, seda nii vähe võrreldes joostud maaga. I can do it! Ja noh lisamotivatsiooniks mõtlesin, et viimase km võin ju kõndida kah...pulsi alla saamiseks või nii (A) Aga ei olnudki lõpp kokkuvõttes seda kilomeetrit kõndida vaja...Oli küll vääga valus joosta, aga alla ka anda ei tahtnud. Lõpuks lõpetasin jooksmise 300-400 m enne 29 km... See oli jube hetk - nii kui lõpetasin vajusin esiteks seljast täiesti kössi, karjusin valust (vaadati veits imelikult mind, aga mul oli lihtsalt nii kuradi valus, et ei huvitanud..) ja lonkasin vaikselt kodu poole edasi. Pole elu sees sellist valu tundnud, aga noh saavutustunne veidi leevendas kindlasti.
Kulutasin kokku ära pea 1800 kcal, kuid jooksu ajal tarbisin ainult 1 l vett...nii et energiadefitsiit oli päris suur - huuled olid igatahes lillad ja maru naljakas oli olla:D Käisin aga saunas ära, tegin veidi endale massasi ja sõin nii palju kui suutsin...korraks hakkas parem küll. Siis aga hakkas iiveldama ja kõhtu krampi kiskuma nagu mitte kunagi varem. Igati mõnus see maratoniks treenimine ikka! Soovitan kõigile:D
pühapäev, 19. juuni 2011
59 km nädalaga joostud :)
See nädal oli igati edukas.
Eile sai ära joostud vajalik pulsihoidmise jooks - kokku 7,8 km ja keskmine pulss 150 bmp. Ei meeldi mulle ikka pulsihoidmise jooksud, kus tuleb aeglaselt kulgeda...võtab kuidagi kogu lõbu jooksmisest ära. Tunde järgi jooksmine jätab pärast palju positiivsema enesetunde ja tundub nagu oleks ikka trenni kh tehtud. Aga samas mõistan, et ei ole kasulik kogu aeg üle 160 pulsiga joosta - viiks lõpuks ületreeninguni ja mitte üldse eduka maratonijooksuni. Seetõttu kavatsen edaspidi 2 korda nädalas aeglasi jookse teha - eeldatavasti esmaspäeviti ja siis neljapäeval.
Täna sai ka pikk jooks tehtud - kokku jooksin 3h (no tegelikult jäi 18 sekundit puudu..) ja 24,87 km. Otsustasin, et tempot ei tee ja jooksen nii kuis jaksan. Kuna eelnevalt oli see nädal juba joostud 34 km (võrreldes eelmise nädala 8,5km ehk päris palju :D), siis tegelikult väga ei jõudnud kah. Keskmiselt jooksin 7:10 min/km.
Otsustasin Jänese matkaraja üle vaadata - päris ilus oli kuni järsku rada läbi sai, sest silda üle laia kraavi polnud ehitatud. Üks teine rada läks läbi nõgeste veel, mida ka proovisin, aga see ei viinud ka kuhugi kaugemale. Sain ainult ohtralt nõgesehammustusi.
Seejärel jooksin mööda Emajõe ühte kallast ja siis teist. Seejärel mööda järsku ja piisavalt pikka treppi mäest ülesse ning otse kuni Kivilinna gümnaasiumi tänavani, millest alla keerasin. Vahepeal tegin väikse poe stop'i kah, et pudel Isostari osta. Siiamaani oli enesetunne päris hea ja jalad ka väsinud ega valulikud ei olnud.
Pärast Sõpruse silla ületamist, aga hakkasid mõlemad jalad valutama - kumbki erinevast kohast. Lõpu poole tegid ka põlved juba põrgupiina :D Lõpus u 1,5 km kõndisin ka seetõttu, mis oli tegelikult valusam kui jooksmine. Aga end jooksma enam ka sundida ei suutnud.
Kokku kulutasin sama palju kaloreid, kui päevanorm mul on - nii et pärastine kodune burks ja rabarberikook (nämmm) olid igati asjakohased ;)
Kuigi lõpp oli päris piinarikas, siis suutsin oma eesmärgi siiski saavutada ja 3h täis joosta. Ausalt öeldes hetkel küll ei oleks suutnud 1,5-2h veel juurde joosta... Näitab hästi, et 12 alles jäänud nädalat on igati vajalikud. Lisaks mõistsin ka seda, et ei saa enam ühtegi jooksu vahele jätta - vähemalt 4 korda nädalas tuleb kindlasti joosta ning eriti oluline on just pikk jooks. Polnud seda ju tegelikult 2 nädalat teinud ning viimane oli ka ainult 14 km. Õnneks motivatsiooni endiselt jagub ja takistavaid tegureid ka ei ole silmapiiril.
Hetkel aga valutan jalgu ja loodan, et homme bakalõpu diplomi järgi jalutades jalad kontsadel väga ei tudise :D Homme saab aga enne lõpuaktust veel kas veidi joosta või siis rattaga sõita (viimane tõenäolisem, kuna oleks jalgadele mõnusat lõdvestust vaja :P).
Nii et sportliku uut nädalat kõigile!
Eile sai ära joostud vajalik pulsihoidmise jooks - kokku 7,8 km ja keskmine pulss 150 bmp. Ei meeldi mulle ikka pulsihoidmise jooksud, kus tuleb aeglaselt kulgeda...võtab kuidagi kogu lõbu jooksmisest ära. Tunde järgi jooksmine jätab pärast palju positiivsema enesetunde ja tundub nagu oleks ikka trenni kh tehtud. Aga samas mõistan, et ei ole kasulik kogu aeg üle 160 pulsiga joosta - viiks lõpuks ületreeninguni ja mitte üldse eduka maratonijooksuni. Seetõttu kavatsen edaspidi 2 korda nädalas aeglasi jookse teha - eeldatavasti esmaspäeviti ja siis neljapäeval.
Täna sai ka pikk jooks tehtud - kokku jooksin 3h (no tegelikult jäi 18 sekundit puudu..) ja 24,87 km. Otsustasin, et tempot ei tee ja jooksen nii kuis jaksan. Kuna eelnevalt oli see nädal juba joostud 34 km (võrreldes eelmise nädala 8,5km ehk päris palju :D), siis tegelikult väga ei jõudnud kah. Keskmiselt jooksin 7:10 min/km.
Otsustasin Jänese matkaraja üle vaadata - päris ilus oli kuni järsku rada läbi sai, sest silda üle laia kraavi polnud ehitatud. Üks teine rada läks läbi nõgeste veel, mida ka proovisin, aga see ei viinud ka kuhugi kaugemale. Sain ainult ohtralt nõgesehammustusi.
Seejärel jooksin mööda Emajõe ühte kallast ja siis teist. Seejärel mööda järsku ja piisavalt pikka treppi mäest ülesse ning otse kuni Kivilinna gümnaasiumi tänavani, millest alla keerasin. Vahepeal tegin väikse poe stop'i kah, et pudel Isostari osta. Siiamaani oli enesetunne päris hea ja jalad ka väsinud ega valulikud ei olnud.
Pärast Sõpruse silla ületamist, aga hakkasid mõlemad jalad valutama - kumbki erinevast kohast. Lõpu poole tegid ka põlved juba põrgupiina :D Lõpus u 1,5 km kõndisin ka seetõttu, mis oli tegelikult valusam kui jooksmine. Aga end jooksma enam ka sundida ei suutnud.
Kokku kulutasin sama palju kaloreid, kui päevanorm mul on - nii et pärastine kodune burks ja rabarberikook (nämmm) olid igati asjakohased ;)
Kuigi lõpp oli päris piinarikas, siis suutsin oma eesmärgi siiski saavutada ja 3h täis joosta. Ausalt öeldes hetkel küll ei oleks suutnud 1,5-2h veel juurde joosta... Näitab hästi, et 12 alles jäänud nädalat on igati vajalikud. Lisaks mõistsin ka seda, et ei saa enam ühtegi jooksu vahele jätta - vähemalt 4 korda nädalas tuleb kindlasti joosta ning eriti oluline on just pikk jooks. Polnud seda ju tegelikult 2 nädalat teinud ning viimane oli ka ainult 14 km. Õnneks motivatsiooni endiselt jagub ja takistavaid tegureid ka ei ole silmapiiril.
Hetkel aga valutan jalgu ja loodan, et homme bakalõpu diplomi järgi jalutades jalad kontsadel väga ei tudise :D Homme saab aga enne lõpuaktust veel kas veidi joosta või siis rattaga sõita (viimane tõenäolisem, kuna oleks jalgadele mõnusat lõdvestust vaja :P).
Nii et sportliku uut nädalat kõigile!
neljapäev, 16. juuni 2011
Ups...aeglase jooksu asemel hoopis intervallid
Eilses postituses küll väitsin, et täna keskendun eelkõige pulsile ja kasvõi kõnnin (mida sai täna tegelikult ka tehtud (A)) kui vaja. Selle asemel, aga otsustasin 4x800 intervalli kasuks, kuna järgmine nädal ootab ees juba 5x800. Ma aga pole üle nädala intervalle teinud ja mõtlesin, et kui kahenädalane paus tuleks, siis oleks järgmise nädala intervalltrenn eriti ränk.
Võin oma otsusega igatahes rahule jääda. Jaksu oli, suutsin ilusti tempot hoida...vahepeal pidi kell piiksuma isegi "Slow down!" Intervallide tempod tulid järgnevad:
I - 5:22 (pulss 170)
II - 5:28 (174)
III - 5:15 (175)
IV - 5:22 (179)
Igati arvestavad kiirused minu jaoks. Vahepulsid läksid ka ilusti madalaks.
Lõiku joostes ei saagi tegelikult õieti aru kui väsitav see on - hingan ühtlases rütmis ja jalad on kerged. Siis aga kui 800 m läbi saab ja võib tempo alla lasta, tunnetan hingeldamist ja pulsi tagumist. Kui viimane pingutus läbi saab ja olen eelnevalt endast kõik andnud, on tunne nagu süda tahaks rinnust välja hüpata - täiega vinge! :D
Tänase jooksu lõpus tundsin, et oleks võinud vabalt ühe 800 m lõigu veel teha - annab lootust, et ikka arenen ja saan ilusti maratoni vormi :)
Pärast jooksu tegin veel 100 tavalist kõhulihast ja 80 küljele. Lisaks veel 50 kätekõverdust kah :) Küll ma olen tubli!
Homme siis püüan aga päriselt 9,5 km joosta pulssi alla 150(-155) hoides.
Võin oma otsusega igatahes rahule jääda. Jaksu oli, suutsin ilusti tempot hoida...vahepeal pidi kell piiksuma isegi "Slow down!" Intervallide tempod tulid järgnevad:
I - 5:22 (pulss 170)
II - 5:28 (174)
III - 5:15 (175)
IV - 5:22 (179)
Igati arvestavad kiirused minu jaoks. Vahepulsid läksid ka ilusti madalaks.
Lõiku joostes ei saagi tegelikult õieti aru kui väsitav see on - hingan ühtlases rütmis ja jalad on kerged. Siis aga kui 800 m läbi saab ja võib tempo alla lasta, tunnetan hingeldamist ja pulsi tagumist. Kui viimane pingutus läbi saab ja olen eelnevalt endast kõik andnud, on tunne nagu süda tahaks rinnust välja hüpata - täiega vinge! :D
Tänase jooksu lõpus tundsin, et oleks võinud vabalt ühe 800 m lõigu veel teha - annab lootust, et ikka arenen ja saan ilusti maratoni vormi :)
Pärast jooksu tegin veel 100 tavalist kõhulihast ja 80 küljele. Lisaks veel 50 kätekõverdust kah :) Küll ma olen tubli!
Homme siis püüan aga päriselt 9,5 km joosta pulssi alla 150(-155) hoides.
Tellimine:
Postitused (Atom)