Tartu Maraton 2011!

Eile, 8. mail sai joostud Tartu Maratoni - 23,4 km! Enne seda ei teinud nädal aega trenni, kuna nädala keskel kimbutas palavik, kurgu- ja kõrvavalu, millest kõik peale kõrvavalu õnneks pühapäevaks taandusid :)
Pühapäeva hommik algas sinise taeva ja särava päikesega - teotas tulla soe (et mitte öelda kuum) ilm. Sõin taldriku täie kaerahelbe putru suure hunniku mustsõstra moosiga ning lisaks veel tüki juustukooki maasikatoormoosiga...igati nämma ja piisavalt energiat andev hommikusöök :D
Kuna äratus oli varajane (7:30st), siis sain pea tund aega trepist üless ja alla käia ning närvitseda. Oleks tahtnud juba jooksurajal olla! Vahepeal oli õnneks tegevust kah - tegin emale valmistatud tordile maasikatest südame peale ;)

9:30 startisime Taavi juurest - autos 3 jooksule minejat. Tee peal jõin usinalt veel vett, et ikka dehüdratsiooni vältida. Otepääle jõudsime kella 10ks ja parkisime Otepää väiksemale staadionile, kus olime alguses ainukesed. Seejärel jooksutossud jalga ja autosse tagasi, sest külm tuul tekitas kananaha ihule...mingi hetk pidin Hematogeni endale sisse söötma, ei olnud just kõige mõnusam tegevus :S aga usun, et jooksu ajal aitas kindlasti kaasa. Ja varsti saigi juba rahvast täis staadioni poole kõndida.

Seekordne soojendusvõimlemine polnud üldse nii ergutav kui Kõrvemaa oma ja muusikat polnud ka peaaegu, et üldse kuulda. Stardikoridoris seistes tundsin, et üldse ei tahaks joosta - jalad olid kange, päike paistis lagipähe ja pea valutas veidi. Õnneks sain jälle alustada koos Avega, mis andis jõudu ja indu veidigi juurde.
Viimase lausena öeldi, et 2 minutit on stardini, seejärel ei mingit 10st alla lugemist..üks hetk käis lihtsalt püstolipauk ja sai end aeglaselt stardijooneni liigutama hakata. Umbes 30-60 sekundit pärast pauku sai ka stardijoon ületatud :D Esimesed 2 km olid eriti vinged vaated - kuna joosti mäest ülesse ja alla ja ülesse ja alla, sai mitmel korral näha kuidas tuhat jooksjat koos mäest (Taavi parandaks ja ütleks "künkad") ülesse rühivad. Meeliülendavad vaatepilt!
Lisaks jooksin sellel ajal veidi aega Gerli Padari kõrval ja seejärel sain vaadata ta kukalt pikalt :D Lihtsad asjad, millele jooksu ajal keskenduda...

Loomulikult võtsid mind, siledal maal jooksjat, need mäed läbi ja sai kinnitust, et soovkiirusega joosta ei jõua. Otsustasin metsa vahele keerates, et hoian lihtsalt ühtlast tempot ja loodan, et jõuan kogu tee joosta vähemalt.
Aga jooksu juurde tagasi..metsa vahele keerates oli juba palju mõnusam enesetunne, üksnes juba sellepärast, et päike ei paistnud lagipähe ja väike tuuleke jahutas. 5,2 km peal oli esimene teenindupunkt (TP), millest andis aga juba vähemalt 1,5km ennem märku mikrofoni rääkiv meeshääl, mis ergutas ikka täiega! Rääkis küll ainult sellest, et sinises topsis on vesi ja kollases spordijook ning et antakse veel banaani, kurki ja mida kõike veel, aga ergutav oli sellegipoolest. Sest kui kuuled häält, siis järelikult on ju lähedal :P
Esimeses joogipunktis viskasin endale topsi vett näkku ja jõin topsi spordijooki - hakkas parem küll. Seejärel sõin paar glükoositableti, mida Taavi isa soovitas kallite geelide asemel tarvitada...Suur aitäh talle, andsid jooksu ajal tegevust ja muidugi lisaenergiat kah!

Pärast esimest TP sai veidi aega veel päikse käes joosta ja siis metsavahele ära! Ohh seda mõnusat päiksevarju ja tuult. Õnneks ei tundnud selle jooksu ajal end kordagi üksinda - alati oli keegi kas minust möödumas või siis vastupidi. Võistluse jooksul enda ergutamiseks mõtlesingi pidevalt, et no temast saan küll mööda joostud ja siis jälle järgmisest jne. Tasus ära!

Meestest mööda jooksmine oli omamoodi huvitav. Poole tee peal hakkas rajale tekkima juba ka kõndijaid ja üllatus üllatus enamik neist olid mehed (see ei loe, et umbes 80% osavõtjatest olidki mehed..). Samas kui ma neile paaegu nö järgi hakkasin jõudma ja nad samal ajal pead keerasid, võis kindel olla, et nad ka kindlasti jooksma hakkavad! Kuidas sa lased naisel endast mööda joosta ju :D Aga noh hiljemalt 500m pärast väsisid nad siiski ära ja sain neist, longuspeaga meesolevustest mööda joosta.
Pärast esimest TP oligi tekkinud selline "oma" seltskond" - ühed taga, teised ees ja mõned enam vähem kõrval. Pidasin teatuid inimesi silmas, et neid mitte minema lasta.

Järgmine TP oli 11 km juures, kus viskasin endale juba 2 topsi vett pähe ja jõin jälle spordijooki ja mõnuga nosisin pärast glükoositableti lisaks. Õnnestus pool pakki maha kah pillata :D Pärast seda TP ja enne maha pillamist, jäi silma jälle kaks meesterahvast, kes kõndisid. Jälle vaatasid taha ja hakkasid jooksma. Üks neist andis varsti alla aga teine oli visam. Natukene enne vahefinišit (12,7 km) jooksin tast aga oma rahuliku tempoga mööda ja tundsin talle kaasa, kuna ta hingeldas päris korralikult...

Vahefinišis aga oli tore see, et Taavi koos oma emaga seisid raja kõrval. Kuna algselt olin suure suuga öelnud, et jooksen u 10km/h, aga tollel hetkel jooksin 9,5km/h, siis hõikasin neile "Mul läheb veidi kauem täna!" ise suurelt naeratades. Selle peale küsis Taavi, minu meelest mureliku näoga, et kas sa ikka lõpuni jõuad ning muidugi ei jäänud mul muud üle kui öelda, et muidugi jõuan! Endal juba reielihas tegi iga sammuga valu ja oli mudu tore olla :D Pärast seda punkti kirusin mõttes Taavit 2 km veel, et on ikka innustav...vähemalt pakkus mõttetegevust :P

Pärast vahefinišit tuli muutkui joosta ja joosta...väga midagi põnevat vist ei toimunud. Imetlesin ainult ülaseid ja sinililli metsa all, kuulasin linnulaulu (isegi rähni toksimist kuulsin) ning ootasin, et tuleks juba järgmine TP ja saaks vett peale valada ja JUUA! Vahepeal jooksis mingi tsikk mööda, kes rajal tuttavaid kohtas ja rääkis, et eile sai Rõuge Rattamaratonist osa võetud...!

Enne viimast TP aga sain jälle "ergutuse" osaliseks - sõitis kiirabi mööda, tõenäoliselt keegi kuumarabandusega või millegi sellisega peal, sest mingi meedik sõitis ATVga veel finišist kah kohale..

Viimane TP oli eriti mõnus, sest sellel hetkel oli ju vähem kui 4 km lõpuni jäänud. Jõin vist isegi 3 topsi mingeid vedelikke ja kallasin vähemalt 4 peale endale. Reie peale kh, mis aitas täiega ja natukene valu taandus. Igatahes tuli nagu teine elu sisse pärast ja endale tundus, et suutsin tempot tõsta (kell muidugi nii ei arvanud :D). Möödusin paarist veel, keda eelnevalt silmas olin pidanud. Ühest tüübist möödudes püüdsin teda veel ergutada kah, kuna hakkas kõndima...viimasel kilomeetril aga suutsin tõesti tempot tõsta ja 50-100m lausa spurtida! Aga nii mõnus oli! Lõpuaeg 2:31:50 - polnud just see, mida olin lootnud aga lõpuks olin enda üle ikka nii uhke, et finišisse olin jõudnud! Kui medali kaela sain oli veel võimsam tunne :)

Tehes esimese sammu, sain aru, mis pingutust see tegelt oli minult nõudnud, sest mu reielihas oli niiiiii valus! Ei suutnud väga kõndidagi..kuidagi lonksin ikka auto juurde ka ära ja siis riideid vahetades suutsin sääremarja täiega krampi tõmmata :D Puhtad riided seljas ja paljaste varvastega oli aga palju parem olla ja istusin maha ning hakkasin venitama. Pärast mida tundsin end juba palju paremini.
Koju jõudes enesetunne just kõige parem ei olnud - iiveldav tunne oli ja jalalihased olid täiega kanged, nii et tuli hoogu võtta enne kui püsti sain toolilt või trepist ülesse-alla liikuda :D aa ja oma riided suutsin kah nii pessu visata, et numbrit ära ei võtnud ja glükoositablete taskust kh mitte. Viimased sulasid ilusti ära ja esimeseks ei juhtunud õnneks väga midagi:P Päris naljakas olemine oli :D

Aga meeleolu oli terve õhtu super (mis küll ei paistnud välja tõenäoliselt, sest olin kui poolunes)! Ma ju siiski suutsin joosta 23,4 km - pikim distants oma senises elus! Ja kohe kindlasti ei jää see mu viimaseks Tartu Maratoniks, sest mul ei ole muud teha, kui järgmine aasta oma aega ainult parandada ju ;) Jään ootama igatahes :)