Meeldetuletus endale: enne jooksu ei tasu süüa!

Tänane päev nägi algselt ette Bosu trenni, mis asendus koju jõudes hoopis puude riita ladumisega. Kartsin, et see nädal tuleb juba sama "edukas" kui eelmine - on ju tavaliselt nii, et kui üks kord jääb vahele, siis jäävad järgmised juba palju lihtsamalt.

Kuna koju jõudes oli vaja "kiirelt" tööle asuda (s.t. palju murul lebamist ja raamatu lugemist, sest tegelikult polnud poole ajast puid, mida laduda), siis ei jõudnud ka kohe süüa. Tuppa jõudes olin aga üpris näljane. Kinnitasin endale, et kuna niikuinii väljas veel liiga soe ja pean ootama enne, kui jooksma saan minna, siis võin veidi süüa...Veidist sai 3 singiviilu, paks juustuviil, paar barankat, 2 õuna....ja kõige lõpuks vanaema lihapirukas - nii 5 minutit enne jooksma minemist.

Aga eesmärk oli paigas, saade sai ka läbi ja polnud põhjust enam jooksu edasi lükata . Pärast paarisadat meetrit sain aru, et söök ei olnud hea mõte. Mõlemad küljed valutasid metsikult igat sammu tehes. Siis mõtlesin oma kauaaegse mantra peale - "No pain no gain".

Ja kuidas jooksuvõistlusel võib mind samasugune valu tabada...ja kuidas maratoni joostes oli lõpuks kõndima hakates sada korda valusam...ja nii edasi ja edasi

Nii ma siis jooksin edasi ja edasi ning püüdsin keskenduda tekstile ("Näljamängude" triloogia teine osa - nii hää...), mis mu kõrvadesse sisenes. Enne jooksu olin lugenud just artiklit (http://forte.delfi.ee/news/teadus/trenn-kui-tervislik-narkomaania.d?id=64515450) trenni kasulikusest ja ootasin endorfiinide mõju avaldumist. Päris 30. minutil see ei juhtunud, kuid mingi hetk enam valu nii hull ei olnud.

Täna aga jooksu nautimise tunnet peale ei tulnud. Puhtalt laiskusest (ja kuiva kurgu tõttu) ei viitsinud enam pikemat tiiru teha ja piirdusin 8 kilomeetriga. Loodan, et järgmised trennid annavad parema enesetunde.